See kallis Austraalia kangas... see jõudis ikka rutem kohale kui kaheksa nädalaga :) Ma olen nüüd ametlikult vaene, aga... see on SUPER! Just sellisena ma supplex'it ette kujutasingi, õhuke, pehme, veniv, nahasõbralik ja täpselt selline nagu materjalid, millest "päris" spordiriided tehtud on, halli Inglismaalt tellituga ei anna antud kangast võrreldagi! Nüüd mul on kahte tooni kõige ägedamat spordikangast: "confetti" ja "fruit loops". Igal juhul, esimeseks otsustasin valmis õmmelda pluusi, mida esialgu isegi väga essentsiaalsena ei plaaninud, kuid millesarnane inspiratsiooniallikana lihtsalt silma jäi ning siis otsustasin, et kui juba kangast tellitud, võiks ju ka midagi niisugust teha (täpsemalt kahtlustest-kõhklustest ja inspiratsiooniks olnud topist).
Nagu juba öeldud, siis pealmise osa lõike konstrueerisin täitsa nullist "põlve otsas", spordirinnahoidja osa lõike põhjaks kasutasin aga üht olemasolevat rinnahoidjat ning natuke modifitseerisin siis seda. Algul kartsin väga, et ei oska spordirinnahoidjat õmmelda nii, et see ka piisavalt toestust pakuks ja oma otstarvet täidaks (ja antud juhul ei täidaks vastasel korral oma otstarvet ka terve pluus), kuid natukese otsimise järel leidsin soovituse õmmelda rinnahoidja sisse kahekordne (mitte kõige venivamast) võrklükrast vooder ja seda nii, et üks voordikiht on lõigatud kangast välja lõimesuunas ning teine sellega risti - et võrklükra venib ühtpidi hoopis rohkem, kui teist, annab seesugune töövõte päris tugeva toestuse, muidugi peab ka lõige olema esmapilgul-proovimisel "pisike", sest toestus toimib kompressiooni põhimõttel. Ma ei ole küll eriti kindel, kui mugav on kompressioonrinnahoidjaga sportimine suurema büstiga naistel, aga minu peaaegu et pesulauale osutus õmmeldud eksemplar üle ootuste hästi toestavaks. Rinnahoidja küljeõmblused peitsin voodri ja pealiskanga vahele nii, et naha vastas midagi segama ei hakkaks ja allserva õmblesin 2,5 cm laiuse kummi. Viimaks jäi veel vaid kogu kupatus kokku panna ja selleks kasutasin kummikanti ja õlapaeltes veel kummikandi vahel lisaks tugevamat kummi, kantimisel kasutasin siksakõmblust. Selja peale krooget tegema ei hakanud, tundus, et ilma jääb kuidagi puhtam ja ilusam. Selline ta siis sai, üle pika aja jälle üks töö, millega võin öelda, et 100% rahul olen:








P.S. Esimene pilt on valmis joonistatud ühes ilmselt üpris igavas loengus, mis nagu näha osutus õmblemise seisukohast hoopis produktiivsemaks kui oma õigel eesmärgil :D

*Lululemon on Kanada spordi- ja joogarõivaste firma, mis on tuntud oma omapäraste disainide poolest

... või lilleline. Õmblesin vennaraasule 100 päeva balliks lipsu:




Ehk siis vahelduseks ka midagi soliidsemat siia spordiriiete vahele ;)

Aveli

Nädalapäevad tagasi omistas Kadristik mulle blogiauhinna. Aitäh :) Tegemist on tunnustusega, millega pärjavad blogijad teisi blogijaid, kelle kirjutised neile silma on jäänud ja sümpaatsed tunduvad, eesmärgiks on uute blogide avastamine ja laiemale lugejaskonnale tutvustamine. Algse idee kohaselt peaks iga auhinnasaaja vastama talle esitatud küsimustele ning nomineerima omakorda 11 blogi ja esitama neile küsimused ning nii edasi, kuid et igaüks saab ja võib tegelikult reeglites muudatusi teha, järgin ka mina viimast suunda ning olen otsustanud edastada auhinna ühele ainsamale. Mõtlesin pikalt ning kuna tegelikult ei ole ma üldse suur blogide jälgija ning ainult vahete-vahel satun siia-sinna lugema, otsustasin lõpuks ühe hoopis teisest valdkonnast, kuid minu jaoks väga huvitava blogi kasuks, mille hiljaaegu avastasin ning millega tasapisi tutvust teen.

Gätly kirjutab jooksmisest ja jooksmisest just seesuguses võtmes nagu mina oma jooksudel (ja jooksuvahelisel ajal) mõtlen, kuid mida kuidagi kirja panna ei oskaks, aga tema oskab! Et mina jäin auhinna edasiandmisega kimbatusse ning seda ka juba seetõttu, et võõra inimese poole pöördumine ja talle küsimuste esitamine on ikka väga kaugel minu mugavustsoonist, otsustasin, et ei kohusta oma nominenti auhinda edasi andma ja jätan selle osa valikuliseks :), siin aga minu küsimused Gätlyle:

1. Millised olid Sinu suhted jooksuga kooli ajal? Kas mõte staadioniringi aja peale jooksmisest oli pigem vahva või kurjakuulutav ning kuidas toonastele tunnetele praegu tagasi vaatad?
2. Kuidas suhtud minimalistlikesse jooksujalatsitesse ning paljajalu jooksmisesse?
3. Kas Sind on tabanud suuremat sorti motivatsioonikriis? Kui jah, siis kuidas sellest üle said ning millised on Sinu nipid neiks päeviks kui kohe üldse jooksma minna ei tahaks?
4. Muusika või linnulaul ja omad mõtted?
5. Kas Sul on oma  kindel sisemine mantra, mille abil "haamrist" jagu saad või on iga kord raskeima hetke ületamine isesugune? Millele tavaliselt suurimal väsimusehetkel mõtled?

 Nüüd ka minu vastused Kadristiku küsimustele:

1. Milliseid asju Sulle meeldib enim õmmelda?

Kui nüüd hästi laialt vastata, siis riideid. Niisama iluasjade või tarbe-esemete tegemine ei ole mulle kunagi eriti südamelähedane olnud, ikka midagi sellist, mida ise (või vahel ka keegi teine) selga-jalga panna saaks. Eks vahel tuleb ette, et tuleb teha ka mõni padjakate, põll või kardin akna ette, kuid need on pigem sellised kohustuslikud tööd, mida täitsa vabatahtlikult (või mõjuva stiimulita) üldiselt ette ei võta. Kui spetsiifilisemaks minna, siis... pluusid, kleidid, seelikud meeldivad vast rohkem kui püksid ja ülerõivad ning seda puht proosalisel põhjusel - viimaste õmblemisele kulub lihtsalt nii palju aega ja energiat, et üldiselt ei viitsi ma nendega jännata, tahaks ikka kiiresti ja korraliku asja valmis saada, kuid töömahukamate asjadega kipub nii olema, et üks kahest mainitud kriteeriumist tuleb paraku ohverdada :)

2. Milline on keskkond Su ümber kui õmbled? On Sul eraldi õmblemiseks oma nurgake või pead alati kõik asjad välja tooma kappidest?

Põhimõtteliselt võtab seda päris hästi kokku sõna "kaos", eriti nüüd, kus kõike kirjeldama katsun hakata :D Kuna nädala sees elan Tartus ühikaelu, on minu põhiline õmblusstaap päriskodus Jüris, kus käin nädalavahetuseti, seal võib vist minu varasemat kirjutuslauda nüüd küll juba mingil määral õmblemisnurgakeseks kutsuda, kuna overlok ja õmblusmasin on täitsa statsionaarselt pinna hõivanud ja juba paar aastat pole ma neid sealt liigutanud. Need protseduurid, mis aga otsest masinakasutamist ei nõua.... ütleme nii, et käivad igal pool. Lõigete võtmine-tegemine-kangale paigutamine-väljalõikamine leiab aset elutoa põrandal, traageldused, nööpnõeltega kinnitamised, käsitsi õmblemised ja puhastamised enamasti televiisori taga diivanil (või venna toas arvutist naljavideoid vaadates). Harv pole ka see kui kibelen õmblema juba Tartus ning siis saavad masinat mittenõudvad tööprotseduurid tehtud ühikatoa põrandapinnal ning katsun kõik sättida just nii valmis, et koju minnes vaid masinal vuristamise vaev oleks (tavaliselt see täitsa nii ideaalselt ei õnnestu ja tuleb ka kodus näputööd teha, aga kiirem ja lihtsam ikka kui kõike seal pihta hakata). Kangavarud ja lõigetemapp on oma koha leidnud ammuõmmeldud spordikotimõõtu õlakotis, mis koduse kirjutuslaua kõrval paikneb. Üldiselt saab hakkama, aga alatihti valmistavad peavalu sellised pisiasjad nagu Tartusse unustatud nõelapadi kui plaanin õmblema hakata kodus või koju jäänud lõiketükk kui kavas on alustada tööga Tartus.

3. Kas näed end tulevikus ka õmblemas ja miks?

Enda tarbeks, kindlasti. Kas ka professionaalselt, ei tea. Olen saanud mitmeid küsimusi, et kas tellimustöid ka teen või palveid midagi parandada, kuid üldiselt ei ole ma sellistest tööpakkumistest väga vaimustuses. Tunnen, et kuigi olen õmblemisega tegelenud praeguseks juba aastates pool oma eluajast, ei ole mul siiski piisavalt teadmisi teistele õmblemiseks. Kui endale õmmeldes juhtub äpardus ja miski läheb nässu, mõtlen välja lahenduse asi siiski kantavaks teha, endale õmmeldes tean täpselt, millised õmblused oma masinatega teha saan ning plaanin selle järgi ka oma töid. Väga raske on õmblemisest mitte midagi või väga vähe jagavale inimesele selgeks teha minu jaoks täiesti loogilisi limiteeringuid, miks midagi mingil konkreetsel moel teha ei saa (või mina hetkel oma masina olukorra tõttu teha ei saa), kuigi alternatiivne ent ehk esmapilgul vähemahvatlev variant on võimalik, ei jää tellijale head tunnet ja ka minule mitte, sest tunnen, et justkui oleksin soovijat alt vedanud. Tegelikult tean, et oskusi mul on ja pigem on ilmselt tegu sellise väikese valeuskumuse ja enesekindluse puudumisega kui tegeliku oskamatusega, on mõtted ja tunded praegu sellised. Kui tulevik toob enesearendamis- ja õppimisvõimalusi, siis ehk näeksin end ka professionaalses vallas tegevana.

4. Kes on Sinu eeskujudeks ja miks?

Õmblemise vallas kindlasti õpetaja Lea Pärna Kanutiaia noortemajast. Pedagoogina, eriti antud valdkonnas, ei kujutaks ma paremat inimest ette, tema kannatlikkus ja rahulik meel on lihtsalt imetlusväärsed, õmblemisalaseid teadmisi ei ole vist siinkohal isegi mõtet mainida.

5. Mida teed aia taha läinud esemetega?

Kui aus olla, siis päris nii aia taha pole veel midagi läinud, et üldse kanda ei saaks, pigem on tegu vähem ja rohkem õnnestunud esemetega. Olen õppinud, et kui töö juba kiiva kiskuma hakkab, saab alati midagi ette võtta - püksitagumikku overlokitatud augu katab tasku, sassiläinud allääreõmblus tähendab lihtsalt sutsuke lühemat kleiti jne. Muidugi on asju, mis pärast paari kandmiskorda hakkavad siiski nässuläinutena tunduma ja kaovad kapi taganurka, kuid päris ära pole ma veel oma arvestuste järgi midagi visanud ja eks see tegelikult üks südametunnistuse küsimus ole. Ühest küljest juba see, et ära visata ei tahaks nagu ühtegi formaalselt kasutuskõlblikku asja (isegi kui see minu seljas hea välja ei näe), teisalt saab seda probleemi vältida saates riided "teisele ringile", mida aga ka nagu oma tehtud asjadega väga teha ei raatsi ja nii nad seal kapinurgas seisavadki. Eks ma kogun veel julgust :)
Ahjaa, tegelikult üks paar põlvpükse ikka on ka sellised, mida kordagi jalga pannud ei ole...need siis läksid kohe kapinurka... :D

Aveli

Nüüd siis, nagu üle-eelmises postituses lubatud, minu pühapäevasest õmblemisseiklusest, nimelt olin juba üsna tükk aega tagasi pähe võtnud, et tahan omale spetsiaalset sportimiseks mõeldud aluspesu. Sama kindlalt olin ka pähe võtnud, et 10+ eurot ma paari alukate eest küll välja käia ei kavatse. Kohe küll kangapoodi tormama ei asunud, kuid aegamööda oli Pintertesti kuidagimoodi ikka nii mõnigi päris mõnus bokserilõige tallele kogunenud. Asi läks päriselt käima siis, kui käisin raamatukogus omale eelmises postituses näidatud dressika lõiget otsimas ja komistasin juhuslikult Ottobre naistelõigete numbris olnud bikiinipükste lõikele. Ligikaudu samal ajal olin hakanud tegema uurimistööd erinevate spordikangaste kohta ja avastanud supplexi (loe selle kohta lähemalt SIIT) ning ka ühe netipoe, kus seda üpris normaalse hinnaga müügil oli. 2 + 2 on kokku 4 ja nii ma laenutasingi ajakirja ja tegin kangatellimuse ning asusin käsi kokku hõõrudes lõiget testima. Tegelikult oli ajakirjas kaks natuke erinevat lõiget ja proovisin vana kangajupi peal neid mõlemaid, kuid kui korduvate kohandustööde tulemusel need ikka ja enam ühesuguseks muutuma hakkasid, otsustasin rohkem sättimist vajava minema visata ja jätkasin tööd teisega. Tegelikult tegin sellise proovitöö, kus kulutan materjali ja aega lihtsalt lõike proovimisele, üldse esimest korda, aga kuna olin nii kindel, et tahan teha omale hästi korralikud ja ilusad "Pierre Roobertid"*, oli see ajakulu, mille olin valmis võtma. Ühesõnaga, lõige sai paika ja jäi kanga saabumist ootama, mis jõudis lõpuks minuni just selle sama nädalavahetuse hakul.
Tegelikult pettusin juba materjalis. Kui see ongi supplex, siis ei ole see üldse selline, nagu ootasin, tegu tundub olevat puuvillaseguse suhteliselt vähe veniva lükraga, mis on sealjuures veel üsnagi paks, midagi sarnast, nagu oma infinity-kleidi juures kasutasin ja mis ka seal tegelikult liiga paksuks osutus. Üldiselt ei saa välistada, et tegemist võis olla lihtsalt kehva kohaga, kust tellida, sest hind oli seal ikka tunduvalt odavam kui mujal, kus supplex müügil, aga võib-olla see siis lihtsalt ongi selline? Kummalisel kombel lugesin mitmete õmblevate sportlaste kiiduavaldusi just sellele materjalile ja selle suurepärastele omadustele (ka sellest konkreetsest e-poest pärinevale), mina aga õmbleksin temast vast ainult sooja pika pesu talvisteks trennideks. Aga okei, minu alukatele pidi ta sobima ja asusin tööle. Olin arvutanud, et meetrist kangast peaks saama viis paari boksereid, läks paremini ja lõikasin välja kuus (etteruttavalt võin mainida, et välja tuli neli, võite saagise arvutada :D ). Tundus, et asjast saab asja hetkeni, mil pidin katteõmblusega allservi viimistlema hakkama. No ta ikka ei taha üldse sirgelt tulla, kohati ei põimi paari pistet kanga alumisel poolel ära (mis pärast kõik üles hargnema paneb) ja streigib võimukalt paksemate õmbluskohtade juures. Lõpuks sain ikka servad tehtud, kuid ilusad nad ei jäänud, vähemalt mitte nii ilusad kui soovinud oleksin. Olin sellest pusserdamisest nii nördinud, et ei viitsinud ülaserva enam kummikantegi korralikult kinni traageldada, lasin lihtsalt käest otse siksakkmasina alla, musta niidiga kah veel, sest kui juba alläärte õmblused on koledad, siis mis seal nende värvlitegagi peenutseda, eks? Igaljuhul valmis ma nad sain, aga rahule ise ei jäänud teps mitte, teised lohutasid küll, et ega keegi ju luubiga aluspükste õmblusi uurima tule, aga nässuläinud töö on nässuläinud töö. Mugavad nad on ja jalas tegelikult päris ilusad, seega ilmselt saab ikka natuke ka kantud, aga päris õige asi see ikkagi ei ole. Tagantjärele analüüsides leidsin, et ehk sai saatuslikuks otsus kohe korraga kõik kuus paari välja lõigata ja valmis õmmelda, sest sellise "masstootmise" juures tekib paratamatult väsimus ja õmblemine muutub omajagu lohakamaks, kui üht ja ainukest asja hoole ja armastusega viimistledes (naljakas, et suudan isegi ette kujutada end vaid ühe paari kallal nokitsemas ja saan aru, et oleksin siis ikka kõvasti rohkem pühendunud). Igatahes sellised nad mul tulid:


Kuna krookiv kumm ülaservas ei anna pükste kuju eriti hästi edasi, siis jalas näevad nad lõike poolest välja umbes sellised:

http://www.lavinialingerie.com/hip-hugger-underwear-6523.html

Ei hakanud sel korral oma kätetööd enda seljas demonstreerima ehk annate andeks, talv ka veel ja taguots nagu lumivalgekesel...

Ahjaa, ja kui küsite, mis juhtus kahe puuduoleva paariga, siis esiteks õmblesin kogemata neil mõlemal ühe või rohkem tükke nii, et kanga pahem pool välja jäi, siis läks ühel paaril allservaõmblus suure kaarega aiataha ja lahti harutama ma seda oma frustratsioonihoos enam tõesti ei viitsinud hakata. Teise paari viskasin niisama nurka, kuna "ta on nagunii poolenisti pahempidi" (mitte, et see normaalselt kauguselt üldse näha oleks :D ) ja "mul ei ole enam uut värvi kummikanti". Näete nüüd, mida massõmblemine inimesega teeb!
Tegelikult selle viimase töö valguses tunnen, et peaksin üldse trenniriiete õmblemisest mõtlemise mõneks ajaks ära unustama, muidu satungi hoogu ja lõpuks kannan kogu aeg selliseid ilmselgelt kodukootud välimusega asju, mis tegelikult üldse professionaalsed välja ei näe
 ja kandjat kuidagimoodi ei kaunista (kusjuures see "kodukootud malle" tunne tuleb mul alati peale, kui mõni õmblustöö ikka eriliselt amatöörlikult välja kukub ja siis kohe tahaks kõik nässuläinu aknast välja visata, et mind kohe kuidagi tolle "kodukootud mallega" seostada ei saaks).

Aveli

P.S. Pärast pikka endassevaatamist ja kahevahel olekut tellisin lõpuks Austraaliast oma nii ihaldatud space-dyed kanga, nüüd hoian pöidlad pihus, et see erinevalt seekordsest ostust ka minu ootustele vastaks. Eks kaheksa nädala pärast näeme ;)


* Pierre Robert on põhjamaade pesufirma, mis on põhiliselt spetsialiseerunud spordipesu tootmisele

Olen juba ammu olnud vaimustatud mõttest ise kreemi teha, esiteks seetõttu, et üha rohkem leidub erinevates allikates infot poekreemide ohtlikkuse kohta ning teiseks seetõttu, et tahan midagi lihtsat ja universaalset, mis tõesti töötaks. Nimelt ei ole ma tegelikult üldse suur kreemitaja - aeg-ajalt midagi näole ja paar korda talve jooksul ka ülejäänud kehale, kuid üldiselt ei kulu mul seda kraami palju. Viimasel ajal olen kreemide asemel kasutanud üldse õlisid - algul kookose ja hiljem argaania, kuid vaatamata õlide suurepärasele toimele, on nendega ikka üks paras mäkerdamine, eriti kui on kuskile minek ja oleks vaja kreem või õli kaasa võtta. Olen tegelikult kreemitegemisel juba päris mitu head katset teinud - alguses salvidega, mis on põhimõtteliselt lihtsalt erinevate õlide ja mesilasvaha kokkusegamine vähese lisatud eeterliku õliga, siis juba nn kreemiga, mille retseptis küll puudus emulgaator ja mis seetõttu jäi üpris kummalise salvi konsistentsiga, mille sees siin ja seal leidusid veetilgad (kuigi retsepti kohaselt pidi tegemist olema täitsa korraliku ja ühtlase kreemiga, vahest ma siis lihtsalt ei seganud piisavalt kiiresti ja korralikult...). Igatahes lõpuks otsustasin tellida omale emulgaatorit ja proovida korralikku kreemi teha. Aluseks võtsin SELLE baasretsepti (märkisin selle omale ammu ära, kuid nad on oma kodulehe kujundust ümber teinud ja pool retseptist on kusagile kaduma läinud, aga samal leheküljel on kreemiretsepte veel ja kuidagimoodi tuletasin selle põhiretsepti enam-vähem ikkagi välja ja panen siia ka kirja. Baasretsepte oli kaks, üks losjooni ja teine paksema kreemi jaoks, mõtlesin kasutada losjooni oma, kuna väga paksu võiet ka ei tahtnud, kuid tulemus ei olnud siiski päris see, mida oodanud oleksin. Nimelt ei tea ma kas minu ja retsepti autorite arusaam losjoonist on erinev või läks mul midagi nässu, aga minu tuli välja toode, mille paksus oli umbes samalaadne vahustamata vahukoorega, mis minu mõistes on losjooni kohta ikka väga-väga vedel ja kasutamiseks üpris ebamugav. Alguses olin päris pettunud, sest kuna nagu öeldud ma väga suur kreemikasutaja ei ole ja ka koostisosade raiskulaskmise tõttu laari minema visata ei tahtnud, seega pidi kuidagi sellele ikkagi otstarbe leidma, paksemaks teda enam teha ei saanud, kuna olin juba lisanud säilitusaine ja eeterliku õli, mida enam kuumutada ei saa. Lõpuks tulin aga mõttele, panna kreem pihustiga pudelisse ja ... Mulle NII VÄGA MEELDIB see!!! Varem juhtus tihti isegi nii, et näiteks säärtel oli nahk kuiv ja oleks vajanud kreemitamast, kuid ma lihtsalt ei viitsinud ega tahtnud mäkerdama hakata - siis on kõik käed ja küünealused seda kreemi täis, kuid pihustipudelis kerge ihupiim, mis veel nii meeldivalt arbuusi järele lõhnab on lihtsalt SUPER! Seega pihustivormi panduna sai minu esmapilgul kasutamiseks igat pidi liiga vedelast losjoonist üle ootuste meeldiv toode, mille kindlasti lõpuni kasutan, eks järgmisel korral võib vaadata ja proovida natuke paksema konsistentsiga portsioni teha :)

Siin võib enam-vähem aimu saada kreemi/losjooni konsistentsist

Kerge pihustatava ihupiima retsept:

Vaja läheb:

• vastavalt kreemi kogusele sobiva suurusega pihustiga pudel
• 65g destilleeritud vett (seda saab osta apteegist juhul kui pole võimalust kuskilt laborist pihta panna)
• 5g taimset glütseriini (valikuline, kui glütseriini ei ole, kasuta lihtsalt 65g asemel 70g vett)
• 23,5g meelepäraseid õlisid või rasvu (mina kasutasin kakaovõid, kookosõli ja argaaniaõli)
• 3g mesilasvaha
• 2g Tego Care 450 emulgaatorit
• 1g meelepärast eeterlikku õli (mina kasutasin arbuusi oma)
• 0,5g säilitusainet Euxyl
• mikser
• nõud, mis sobivad kuumutamiseks, lusikad

Valmistamine:

Sulata vesivannil õlid, mesilasvaha ja emulgaator, kuumuta 70 kraadini, samal ajal kuumuta teises nõus vee ja glütseriini segu samale temperatuurile. Vala õlisegu peene joana vedeliku hulka pidevalt segades ning jätka koheselt mikserdamist mitme minuti vältel, segu jahtumisel jätka aeg-ajalt segamist ja kui temperatuur on langenud 40 kraadi ligi lisa säilitusaine ja eeterlik õli, lase aeg-ajalt segades jahtuda toatemperatuurini ja pakenda.

Koostisosi ja pakendeid olen mina leidnud näiteks järgmistest e-poodidest:

http://www.hobipunkt.ee/
http://www.balscand.ee/
http://www.gaiacosmetics.ee/

Eeterliku õli tellisin e-bay'st, kuna otsisin justnimelt arbuusi oma, samas muudelt enamtuntud brändidelt pole ma sellelõhnalist kohanud ja seega ei pruugi ka minu oma tegelikult kõrgeima klassi kraam olla, aga... lõhnab see-eest hästi :D

Teie Aveli :)

Üks järjekordne õmblemisrohke nädalavahetus on seljataga ja selguse mõttes jagan selle kahe kirjutise vahel, nii ka seepärast, et esimene päev ja esimene projekt juhtus tulema välja peaaegu täpselt selline, nagu vaimusilmas ette kujutasin ja teine päev ning teine töö... mitte just eriti, aga alustame siis algusest. Eelmisel korral kirjutasin oma mõtetest ja plaanidest spordiriiete õmblemiseks ja selgus, et mul vist oligi tarvis lihtsalt enda jaoks need asjad piltlikult öeldes paberile panna ja kõik materjalihulgad ja muu läbi analüüsida, igal juhul asusin juba järgmisel päeval otsusekindlalt Tartu kangapoode läbi kammima. Kangadžunglis olin käinud juba varem ja sealt midagi ei leidnud, ISC vabrikupoes polnud ka midagi võtta, aga Riia mnt Abakhanist sain ilusa musta dressiriide ja dressika kätiste ja allääre jaoks parasjagu sobivat kudumkangast, siis suundusin Rüütli tänavale ja leidsin kaalukanga osakonnast ka üht-teist päris korralikku spordiriiet oma plaanitud langeva pluusi õmblemiseks (lõiget tehes osutus, et ostsin seda küll 20 cm liiga vähe, kuid eks näis, mis saab...), vaatasin ja kahtlesin, kas osta ka musta dressivoodrit (seal oli selline tagant pisut pehmem ja mitte päris otseste aukudega variant, mis oleks päris hästi dressika küljesiiludeks sobinud), kuid mõtlesin, et see vist pole ikka päris see ja suundusin hoopis Kuukivi helmepoodi, et leida see üks ja pisike viimistlusdetail, mis dressipluusi alläärde kaunistuseks õmmelda. Kodus vaatasin sõjasaagi üle ja leidsin, et mul on olemas põhimõtteliselt kõik asjad dressika õmblemiseks, ainult siilude materjal oli puudu ning ka kõik asjad langeva pealiskihiga pluusi õmblemiseks ning ainus puudujääk oli see kallis Austraalia space-dyed supplex (no ja mustade retuuside materjal ka, aga need on nagunii sellised ootelistis olevad esemed). Nojah ja kui mul siis juba oli võimalus, et peaaegu saaksin oma dressipluusi valmis õmmelda, ei saanud ju seda ometi edasi lükata põhjusel, et mul puudub vahetükkide materjal ja mul pole õrna aimugi, kas ja millal ma seda kuskilt saan, seega läksin järgmisel päeval Abakhani tagasi ja ostsin ikka selle dressivoodri ära ning avastasin, et see tegelikult oli isegi täitsa täpselt sobilik minu dressika jaoks :)

Õmblemiseks võtsin ühe Burda lõike suhteliselt tavalise lohmaka sviitri jaoks, kuid väänasin ja kohandasin seda ikka päris korralikult. Esiteks tegin esi- ja tagakülje lõiked paari sentimeetri võrra kitsamaks, siis joonistasin neile soovitud kohtadele külgedele siiluosad ja lõikasin need välja ning kleepisin omavahel kokku nii, et päris külgedele õmblusi ei tekiks (jäid ainult siilukanga ja päriskanga ühendusõmblused), siis kujundasin kõvasti ümber kaelakaart, sest alglõikel oli see suhteliselt sügav ja ümar, kuid minul oli tarvis ta muuta paadikujuliseks. Varrukad tegin omajagu kitsamaks ja lõpuks muidugi mängisin pikkusega ja lisasin kätised ning passe allserva, hiljem kanga peal muutsin ka õlajoont. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju mõne lõikega mässasin, tavaliselt hakkan mängima alles kangal või improviseerin üldse, aga niiviisi lõiget lõiganud, kleepinud ja ümberjoonistanud pole ikka päris ammu.

Kusjuures, sellega seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mind alatihti kõiki teisi õmblusblogisid lugedes hämmastab, nimelt see, kui kiiresti inimestel õmblemine minevat paistab. Ikka ja jälle loen, kuidas keegi näitab mingit kleiti või asja ja siis kirjutab, et ah, nii lihtne töö oli, võttis ainult pool tundi... Et... Mis mõttes nagu??? Ma saan aru, et juppide omavahel kokku õmblemine ja ooverlokiga üle tegemine võib võtta ainult pool tundi, aga minul läheb ka kõige lihtsama asja valmisõmblemiseks ikka oma pool päeva. No näiteks kas või see sama dressikaski - no mis ta siis ära ei ole, pole ju mingi rätsepatöö, aga tegin seda ikkagi terve päeva. Näiteks minu puhul võtabki juba ebaproportsionaalselt palju aega ja pühendumist kanga otseks sättimine, nii, et kõik lõimesuunad õigesti oleks, lõike kangale paigutamiseks optimaalseima valiku tegemine jne, kogu see väljalõikamisprotsess ühesõnaga, seda isegi juhul, kui lõike võtmist-tegemist-kohandamist siia aja sisse mitte arvestada. Teiseks, kas siis need inimesed üldse midagi ei traagelda? Ma saan aru, et mõni võib isegi naerda selle küsimuse peale ja eks minagi alati igat õmblust enne traageldada ei viitsi, aga olen õppinud, et kui ikka tahta ilusat ja korralikku, puhast tulemust (mitte sellist, et peale vaadates näeb küll kena välja, aga ise tead, et "need kaks õmblust täpselt kokku ei jookse" ja "sealt ooverlokitasin nurga kogemata maha"), siis on 90% juhtudest traageldamine ainuvõimalik töövõte. Omajagu aega võtab masinate niidistamine-häälestamine ja prooviõmbluste tegemine, kui juba õmblemiseks läheb, tuleb tihti ka triikraud üles panna, et õmblused siin-seal üle pressida, vahepeal lisaks veel selgaproovimised-korrigeerimised, mida teen korduvalt olenemata projekti lihtsusest peaaegu alati ja lõpuks see kõige õudsam, viimistlemine. Ma tõesti vihkan viimistlemast! Ma armastan ilusti viimistletud asju, aga ma vihkan seda tööprotsessi osa. Esiteks, see võtab võrreldes ülejäänud õmblemisega kohutavalt palju aega, teiseks, see nõuab määratult suuremat tähelepanu ja täpsust (ja siin on traageldamine tõesti must), kolmandaks, seda tuleb tavaliselt teha kõige lõpus, kui juba nagunii vaim üsnagi nüriks jäänud on ja neljandaks, iga väike möödapanek, mis muidu ei mängiks rõiva väljanägemisel suurt rolli, võib viimistlemise puhul kogu töö ära rikkuda ja saada määravaks selle juures, kas antud rõivaese saab igapäevagarderoobi osaks või peidetakse see kohe ruttu kapi taganurka, et siis paari aasta pärast kuskile uuskasutuskeskusesse saata (mida ma tegelikult ei ole veel ühegi omaõmmeldud riideesemega teinud, aga you get the point). Ühesõnaga... ma ei saa tõesti aru, kuidas ka kõige lihtsama eseme õmblemisel suudaks keegi kõik need tööprotseduurid kolmekümne minuti sisse pigistada.
Igal juhul, tagasi minu dressika juurde, sest kõik need asjad tuli mul ka selle puhul läbi teha ja kulus mul selle peale kokku ikka üks täitsa korralik tööpäev, vähemalt (ja peale vaadates võiksin ju ka öelda umbes et see on nii lihtne asi, et vuristasin veerandtunniga valmis vms). Siilud said ilusad ja just sellised nagu tahtsin ning materjalivalikuga jäin ka lõpuks väga rahule. Kandi ja kätiste viimistlusteping läks küll natuke lainetama (no ma räägin, kuidas viimased lihvid võivad asju ära rikkuda), aga tegelikult ei ole üldse hullu, sest kui see pisidetail, mida ilmselt keegi teine peale minu nagunii ei märka, tähelepanuta jätta, tuli minu dressikas välja just täpselt selline nagu tulema pidi ja olen tulemusega tõesti väga rahul, eriti arvestades asjaolu, et enamasti ei kipu need pildi järgi õmblemised pea kunagi üks-ühele välja tulema.

Inspiratsioon:


Ja minu kätetöö (osadel piltidel on varrukad üles tõmmatud):






Aveli :)