Nüüd siis, nagu üle-eelmises postituses lubatud, minu pühapäevasest õmblemisseiklusest, nimelt olin juba üsna tükk aega tagasi pähe võtnud, et tahan omale spetsiaalset sportimiseks mõeldud aluspesu. Sama kindlalt olin ka pähe võtnud, et 10+ eurot ma paari alukate eest küll välja käia ei kavatse. Kohe küll kangapoodi tormama ei asunud, kuid aegamööda oli Pintertesti kuidagimoodi ikka nii mõnigi päris mõnus bokserilõige tallele kogunenud. Asi läks päriselt käima siis, kui käisin raamatukogus omale eelmises postituses näidatud dressika lõiget otsimas ja komistasin juhuslikult Ottobre naistelõigete numbris olnud bikiinipükste lõikele. Ligikaudu samal ajal olin hakanud tegema uurimistööd erinevate spordikangaste kohta ja avastanud supplexi (loe selle kohta lähemalt SIIT) ning ka ühe netipoe, kus seda üpris normaalse hinnaga müügil oli. 2 + 2 on kokku 4 ja nii ma laenutasingi ajakirja ja tegin kangatellimuse ning asusin käsi kokku hõõrudes lõiget testima. Tegelikult oli ajakirjas kaks natuke erinevat lõiget ja proovisin vana kangajupi peal neid mõlemaid, kuid kui korduvate kohandustööde tulemusel need ikka ja enam ühesuguseks muutuma hakkasid, otsustasin rohkem sättimist vajava minema visata ja jätkasin tööd teisega. Tegelikult tegin sellise proovitöö, kus kulutan materjali ja aega lihtsalt lõike proovimisele, üldse esimest korda, aga kuna olin nii kindel, et tahan teha omale hästi korralikud ja ilusad "Pierre Roobertid"*, oli see ajakulu, mille olin valmis võtma. Ühesõnaga, lõige sai paika ja jäi kanga saabumist ootama, mis jõudis lõpuks minuni just selle sama nädalavahetuse hakul.
Tegelikult pettusin juba materjalis. Kui see ongi supplex, siis ei ole see üldse selline, nagu ootasin, tegu tundub olevat puuvillaseguse suhteliselt vähe veniva lükraga, mis on sealjuures veel üsnagi paks, midagi sarnast, nagu oma infinity-kleidi juures kasutasin ja mis ka seal tegelikult liiga paksuks osutus. Üldiselt ei saa välistada, et tegemist võis olla lihtsalt kehva kohaga, kust tellida, sest hind oli seal ikka tunduvalt odavam kui mujal, kus supplex müügil, aga võib-olla see siis lihtsalt ongi selline? Kummalisel kombel lugesin mitmete õmblevate sportlaste kiiduavaldusi just sellele materjalile ja selle suurepärastele omadustele (ka sellest konkreetsest e-poest pärinevale), mina aga õmbleksin temast vast ainult sooja pika pesu talvisteks trennideks. Aga okei, minu alukatele pidi ta sobima ja asusin tööle. Olin arvutanud, et meetrist kangast peaks saama viis paari boksereid, läks paremini ja lõikasin välja kuus (etteruttavalt võin mainida, et välja tuli neli, võite saagise arvutada :D ). Tundus, et asjast saab asja hetkeni, mil pidin katteõmblusega allservi viimistlema hakkama. No ta ikka ei taha üldse sirgelt tulla, kohati ei põimi paari pistet kanga alumisel poolel ära (mis pärast kõik üles hargnema paneb) ja streigib võimukalt paksemate õmbluskohtade juures. Lõpuks sain ikka servad tehtud, kuid ilusad nad ei jäänud, vähemalt mitte nii ilusad kui soovinud oleksin. Olin sellest pusserdamisest nii nördinud, et ei viitsinud ülaserva enam kummikantegi korralikult kinni traageldada, lasin lihtsalt käest otse siksakkmasina alla, musta niidiga kah veel, sest kui juba alläärte õmblused on koledad, siis mis seal nende värvlitegagi peenutseda, eks? Igaljuhul valmis ma nad sain, aga rahule ise ei jäänud teps mitte, teised lohutasid küll, et ega keegi ju luubiga aluspükste õmblusi uurima tule, aga nässuläinud töö on nässuläinud töö. Mugavad nad on ja jalas tegelikult päris ilusad, seega ilmselt saab ikka natuke ka kantud, aga päris õige asi see ikkagi ei ole. Tagantjärele analüüsides leidsin, et ehk sai saatuslikuks otsus kohe korraga kõik kuus paari välja lõigata ja valmis õmmelda, sest sellise "masstootmise" juures tekib paratamatult väsimus ja õmblemine muutub omajagu lohakamaks, kui üht ja ainukest asja hoole ja armastusega viimistledes (naljakas, et suudan isegi ette kujutada end vaid ühe paari kallal nokitsemas ja saan aru, et oleksin siis ikka kõvasti rohkem pühendunud). Igatahes sellised nad mul tulid:


Kuna krookiv kumm ülaservas ei anna pükste kuju eriti hästi edasi, siis jalas näevad nad lõike poolest välja umbes sellised:

http://www.lavinialingerie.com/hip-hugger-underwear-6523.html

Ei hakanud sel korral oma kätetööd enda seljas demonstreerima ehk annate andeks, talv ka veel ja taguots nagu lumivalgekesel...

Ahjaa, ja kui küsite, mis juhtus kahe puuduoleva paariga, siis esiteks õmblesin kogemata neil mõlemal ühe või rohkem tükke nii, et kanga pahem pool välja jäi, siis läks ühel paaril allservaõmblus suure kaarega aiataha ja lahti harutama ma seda oma frustratsioonihoos enam tõesti ei viitsinud hakata. Teise paari viskasin niisama nurka, kuna "ta on nagunii poolenisti pahempidi" (mitte, et see normaalselt kauguselt üldse näha oleks :D ) ja "mul ei ole enam uut värvi kummikanti". Näete nüüd, mida massõmblemine inimesega teeb!
Tegelikult selle viimase töö valguses tunnen, et peaksin üldse trenniriiete õmblemisest mõtlemise mõneks ajaks ära unustama, muidu satungi hoogu ja lõpuks kannan kogu aeg selliseid ilmselgelt kodukootud välimusega asju, mis tegelikult üldse professionaalsed välja ei näe
 ja kandjat kuidagimoodi ei kaunista (kusjuures see "kodukootud malle" tunne tuleb mul alati peale, kui mõni õmblustöö ikka eriliselt amatöörlikult välja kukub ja siis kohe tahaks kõik nässuläinu aknast välja visata, et mind kohe kuidagi tolle "kodukootud mallega" seostada ei saaks).

Aveli

P.S. Pärast pikka endassevaatamist ja kahevahel olekut tellisin lõpuks Austraaliast oma nii ihaldatud space-dyed kanga, nüüd hoian pöidlad pihus, et see erinevalt seekordsest ostust ka minu ootustele vastaks. Eks kaheksa nädala pärast näeme ;)


* Pierre Robert on põhjamaade pesufirma, mis on põhiliselt spetsialiseerunud spordipesu tootmisele