Viimasel ajal ei ole ma kohe üldse enam õmblemise lainel millegipärast... Viimased tehtud esemed on kõik kellelegi sünnipäevakingituseks või muidu teene korras parandustööd või muu selline olnud ja samamoodi ootab kangakoti peal hunnik, kus on paar paari parandamist ootavaid teksaseid, ühed lühemaks tegemist vajavad püksid, kaks dressikat, millele suure pealekäimise tulemusena lubasin uued kätised õmmelda ja vana öösärk, millest peaksin tegema taskurätikuid, kuna väidetavalt on see ju just nii hea ja pehme materjal taskurätikute jaoks ja taskurätikuid läheb ikka vaja. Liiatigi ei vaja vist mainimist, et ükski neist ootel olevatest töödest ei ole sinna ootejärjekorda sattunud minu enda initsiatiivil, vaid ikka lähikonna mõnusa teadmise kaudu, et Aveli meil ju õmbleb... Nojah, kui nii mõelda, siis mis see pükste lühemaks tegemine ära ei ole, poole tunni töö... või teksade parandamine, samas kui pean selle jaoks masina üles seadma, niiti otsima, pinged paika sättima, proovilapi peal pool tunnikest masinaga jagelema ja pärast veel kõik ära ka koristama, siis... no ütleme nii, et sellist vaeva näeksin ma parema meelega mõne uue asja õmblemiseks kui mingite pisiparanduste ja kodutekstiilide tegemiseks. Jah, ma olen selles mõttes ikka vastutuleliik, et lõppkokkuvõttes teen need delegeeritud tööd ikka ära, aga samas võivad parandamist ootavad teksad mul kapi peal vabalt ka pool aastat seista, enne kui ennast selle tööga tegelema suudan sundida (ja antud juhul on need kaks paari vist isegi kauem kui pool aastat minu käes olnud...ups), sest lihtsalt... võib-olla on asi jälle selles, et ma ei ole selline... käsitöölane käsitöö nautimise mõttes? Või no, muidugi meeldib mulle õmblemine, muidu ma ju seda ei teeks, aga ma ei suuda nokitseda ja tilu-lilutada mingisuguse asja kallal, mille ainus funktsioon on see, et tahtsin proovida seda teha või et see on nunnu (no teate ju küll neid käsitöösõltlasi, kelle kodu igat horisontaalpinda katab kas heegeldatud linik või lapitekk või kaltsuvaip või taburetipadi, iga riiuli ja akna ette on riputatud omavahel sobimatud heegeldatud kardinad ning diivani peal on mustmiljon erinevas tehnikas käsitööpatja, seda, et kogu perel on kümneks aastaks sokkide-kinnaste tagavara olemas, ei maksa vist mainidagi). Selles mõttes, et mina hakkan ikkagi õmblema siis, kui ma tahan omale mingit konkreetset rõivaeset, mitte selleks, et tahaks nagu midagi õmmelda ja kui minu seesugusest vaatest aru saada, ei tohiks olla imestusväärne, et igasugune parandamine ja kohandamine ja kodutekstiilide valmistamine on ikka paras okas pepus. Ühesõnaga, kuna minu viimased õmblustööd on kõik olnud kingitused kellelegi teisele ja ootamas on veel paras ports tülikavõitu parandamistööd, siis kokkuvõttes on mul õmblusmotivatsioon hoopiski kadunud. Ootamas on küll juba pooleldi valmis õmmeldud värvilisest kunstsiidist seelik, superilus kangas kombenesooni jaoks ja materjalid väga vajaliku valge spordirinnahoidja tarvis, aga ma lihtsalt ei suuda asja käsile võtta ja õmblemisega pihta hakata. Ei taha no. Ja õnneks on mul praegu mitteõmblemisettekäändeks ka see, et viisin reedel lõpuks oma overloki hooldusesse, seega no sewing for me for a while... Muidugi ei maksa minust valesti aru saada, mul on hea meel kui saan millegi omaõmmeldu kinkimisega kellelegi heameelt valmistada, aga praeguseks on seda lihtsalt kuidagi liiga palju järjest saanud - juuni algusest alates pole ma õmmelnud omale mitte ühtegi asja, samas kui kingitusi on selle ajaga masina alt tulnud täpselt seitse - lõpuks muutub see gabariitide hindamine ja pidev muretsemine, et kas kingisaaja ka lõpuks asjaga rahule jääb ikka päris närvesöövaks, kui aus olla. Nojah ja siis tuleb veel nüüd klapitada kuidagi vaatamata suhteliselt väikesele EAP-de arvule meeletult üle pea kasvav koolitöö ja trennitegemine ja... Igatahes, kuigi mul kõik need kingitused siin blogis veel ette näidatud ei ole (küll jõuab), siis täna otsustasin näidata midagi hoopis huvitavamat, nimelt värvisime suvel Aivoga ühe seina mustriliseks. Just nii, värvisime mustriliseks. Mul oli tegelikult peas see plaan juba ammu paigas ja kui siis ühel õhtul Tommi grillis salatitaldriku kõrval ruudulisele paberile mustri üles joonistasin, oli ainult paari päeva küsimus, et see vastaval kujul ka seina peale saaks.
Minu mustrilooming paberil:
Paberilt skännisime pildi arvutisse, lisasime natuke värvi ja lasime siis projektoriga seina peale, et teibiga piirjooned üle käia:
Ja siis läks värvimine lahti:

Ma ei tea kui paljud minu lugejad jälgivad Esta Kohustusliku tegevusvabaduse blogi, aga kui keegi siinsetest sattus lugema tema mõni aeg tagasi kirjutatud postitust kleidist, mille õmblemise juures kõik-kõik-kõik näis viltu minevat, siis minu sinisemummulise kleidi sünnilugu konkureerib Tourette'i kleidi tiitlile samuti täie õigusega. Ühesõnaga... oli mul siis jupp kangast, mis mulle juba hirmus ammu Kangadžunglis silma oli jäänud ja mille natuke vähem ammu (kuid siiski ammu) olin ära ostnud, ainult tegemiseni polnud veel jõudnud. Algusest peale oli plaan õmmelda maksikleit ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis isegi kleidikavand oli enne valmis kui kangas ostetud sai, aga kuna antud kangas oli ammu meelel ja enam-vähem ta sellele kleidile nagu sobis ja ühtegi paremat kangast mulle ka silma ei hakanud, siis nii ta jäi. Võtsin siis ühe vana printsesslõike ülemiseks osaks ja mõtlesin, et teen seelikuosa niisma, puusalt. Väga palju kangast mul polnud, et seelikut laiaks teha, aga kui mõõtsin allääre laiust niisuguseks, et ikka astuma-tantsima mahuks, siis paistis ikka välja tulevat ja selle arvestusega tegingi saatusliku vea - nimelt olin veendunud, et kui allserv juba tantsimast kannatab, siis kitsaks asi ju küll jääda ei saa ja joonistasingi kangale kumara kaarega pooliku vööümbermõõdu ning mõõtsin sellest alla seeliku pikkuse nii, et allserva laius sobilik jääks (keeruline ja ilmselt päris ebakorrektne seletus, aga põhimõtteliselt tegin tavalise poolklošši protseduure lihtsalt natuke kitsama seelikuga kui poolklošš), lõikasin tükid kangast välja ja traageldasin kokku ja proovisin selga ja... ja avastasin, et oleks tulnud ikka vaadata, kas seeliku see osa, mis puusa kohalt mulle ümber mahtuma peab, ikka päriselt ka mulle puusa koha pealt ümber mahub! Nojah. Kuna kangast oli vähe ei jäänud üle muud kui leppida lühema seelikuga, mille mahuks ebaõnnestunud seelikutükkidest välja lõikama ja kui olin harjunud mõttega, et kleit tuleb lühike, paistis kõik jälle lepase reega minevat, kuid seda kuni hetkeni kui seeliku- ja pihaosa omavahel kokku said õmmeldud. Siis avastasin, et olin seeliku vöökaare liiga suure teinud ja külgedelt hoidis vööõmblus nii nagu mul oleksid seal väikesed sarved kleidi all peidus. Hakkasin siis vöökohta korrigeerima (põhimõtteliselt seelikuosa vöökoha kaart vähendama) ja lõpuks sain selle enam-vähem korda, siis avastasin, et selle sättimise ja sobitamise käigus on kleit külgedelt hoopis lühem kui eest ja tagant ning hakkasin seda timmima... Kogu selle plätserdamise tulemuseks oli see, et algselt (pärast maksikleidi mõttest loobumist muidugi) poolde reide plaanitud pikkusega kleit kattis pärast allserva viimistlemast vaid napilt tagumiku ära. Tagatipuks läks untsu kaelakaare ja käeaukude kantimine. Tegin lõikekohased kandid, aga mingil, ma ei teagi missugusel, müstilisel viisil jäi kleit ühel õlal hoopis laiem kui teisel. Lõin käega ja rohkem nikerdada ei viitsinud, nagunii oli see töö juba pärast pika seelikuosa ebaõnnestumist hukule määratud, ühe korra panin teise ikkagi selga, samal päeval Klunkerit vaatamas käies, sest ometi ei saa ju lubada seda, et kleit valmis õmmeldud ja kohe kapinurka jääb, kuid rohkem ma suure tõenäosusega antud taiest ka kõige parema tahtmise juures kandma ei hakka!

Selline siis tuli minu "lasteaiakleit" (ma ei tea, aga mulle meenutab see nii väga just sellist kleidikest, mis pikkuse poolest pigem pluusi tiitlit vääriks, kuid mida siiski lapsevanemad oma tütardele lasteaias mängimiseks paksude soonikkoes sukapükste peale selga sobitavad, kui mina lasteaias käisin, siis olid niisugused küll mitmel tüdrukul):




 Põhimõtteliselt sellised emotsioonid siis:
Ühesõnaga jälle üks nässuläinud õmblustöö :(

Aveli