Üks järjekordne õmblemisrohke nädalavahetus on seljataga ja selguse mõttes jagan selle kahe kirjutise vahel, nii ka seepärast, et esimene päev ja esimene projekt juhtus tulema välja peaaegu täpselt selline, nagu vaimusilmas ette kujutasin ja teine päev ning teine töö... mitte just eriti, aga alustame siis algusest. Eelmisel korral kirjutasin oma mõtetest ja plaanidest spordiriiete õmblemiseks ja selgus, et mul vist oligi tarvis lihtsalt enda jaoks need asjad piltlikult öeldes paberile panna ja kõik materjalihulgad ja muu läbi analüüsida, igal juhul asusin juba järgmisel päeval otsusekindlalt Tartu kangapoode läbi kammima. Kangadžunglis olin käinud juba varem ja sealt midagi ei leidnud, ISC vabrikupoes polnud ka midagi võtta, aga Riia mnt Abakhanist sain ilusa musta dressiriide ja dressika kätiste ja allääre jaoks parasjagu sobivat kudumkangast, siis suundusin Rüütli tänavale ja leidsin kaalukanga osakonnast ka üht-teist päris korralikku spordiriiet oma plaanitud langeva pluusi õmblemiseks (lõiget tehes osutus, et ostsin seda küll 20 cm liiga vähe, kuid eks näis, mis saab...), vaatasin ja kahtlesin, kas osta ka musta dressivoodrit (seal oli selline tagant pisut pehmem ja mitte päris otseste aukudega variant, mis oleks päris hästi dressika küljesiiludeks sobinud), kuid mõtlesin, et see vist pole ikka päris see ja suundusin hoopis Kuukivi helmepoodi, et leida see üks ja pisike viimistlusdetail, mis dressipluusi alläärde kaunistuseks õmmelda. Kodus vaatasin sõjasaagi üle ja leidsin, et mul on olemas põhimõtteliselt kõik asjad dressika õmblemiseks, ainult siilude materjal oli puudu ning ka kõik asjad langeva pealiskihiga pluusi õmblemiseks ning ainus puudujääk oli see kallis Austraalia space-dyed supplex (no ja mustade retuuside materjal ka, aga need on nagunii sellised ootelistis olevad esemed). Nojah ja kui mul siis juba oli võimalus, et peaaegu saaksin oma dressipluusi valmis õmmelda, ei saanud ju seda ometi edasi lükata põhjusel, et mul puudub vahetükkide materjal ja mul pole õrna aimugi, kas ja millal ma seda kuskilt saan, seega läksin järgmisel päeval Abakhani tagasi ja ostsin ikka selle dressivoodri ära ning avastasin, et see tegelikult oli isegi täitsa täpselt sobilik minu dressika jaoks :)

Õmblemiseks võtsin ühe Burda lõike suhteliselt tavalise lohmaka sviitri jaoks, kuid väänasin ja kohandasin seda ikka päris korralikult. Esiteks tegin esi- ja tagakülje lõiked paari sentimeetri võrra kitsamaks, siis joonistasin neile soovitud kohtadele külgedele siiluosad ja lõikasin need välja ning kleepisin omavahel kokku nii, et päris külgedele õmblusi ei tekiks (jäid ainult siilukanga ja päriskanga ühendusõmblused), siis kujundasin kõvasti ümber kaelakaart, sest alglõikel oli see suhteliselt sügav ja ümar, kuid minul oli tarvis ta muuta paadikujuliseks. Varrukad tegin omajagu kitsamaks ja lõpuks muidugi mängisin pikkusega ja lisasin kätised ning passe allserva, hiljem kanga peal muutsin ka õlajoont. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju mõne lõikega mässasin, tavaliselt hakkan mängima alles kangal või improviseerin üldse, aga niiviisi lõiget lõiganud, kleepinud ja ümberjoonistanud pole ikka päris ammu.

Kusjuures, sellega seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mind alatihti kõiki teisi õmblusblogisid lugedes hämmastab, nimelt see, kui kiiresti inimestel õmblemine minevat paistab. Ikka ja jälle loen, kuidas keegi näitab mingit kleiti või asja ja siis kirjutab, et ah, nii lihtne töö oli, võttis ainult pool tundi... Et... Mis mõttes nagu??? Ma saan aru, et juppide omavahel kokku õmblemine ja ooverlokiga üle tegemine võib võtta ainult pool tundi, aga minul läheb ka kõige lihtsama asja valmisõmblemiseks ikka oma pool päeva. No näiteks kas või see sama dressikaski - no mis ta siis ära ei ole, pole ju mingi rätsepatöö, aga tegin seda ikkagi terve päeva. Näiteks minu puhul võtabki juba ebaproportsionaalselt palju aega ja pühendumist kanga otseks sättimine, nii, et kõik lõimesuunad õigesti oleks, lõike kangale paigutamiseks optimaalseima valiku tegemine jne, kogu see väljalõikamisprotsess ühesõnaga, seda isegi juhul, kui lõike võtmist-tegemist-kohandamist siia aja sisse mitte arvestada. Teiseks, kas siis need inimesed üldse midagi ei traagelda? Ma saan aru, et mõni võib isegi naerda selle küsimuse peale ja eks minagi alati igat õmblust enne traageldada ei viitsi, aga olen õppinud, et kui ikka tahta ilusat ja korralikku, puhast tulemust (mitte sellist, et peale vaadates näeb küll kena välja, aga ise tead, et "need kaks õmblust täpselt kokku ei jookse" ja "sealt ooverlokitasin nurga kogemata maha"), siis on 90% juhtudest traageldamine ainuvõimalik töövõte. Omajagu aega võtab masinate niidistamine-häälestamine ja prooviõmbluste tegemine, kui juba õmblemiseks läheb, tuleb tihti ka triikraud üles panna, et õmblused siin-seal üle pressida, vahepeal lisaks veel selgaproovimised-korrigeerimised, mida teen korduvalt olenemata projekti lihtsusest peaaegu alati ja lõpuks see kõige õudsam, viimistlemine. Ma tõesti vihkan viimistlemast! Ma armastan ilusti viimistletud asju, aga ma vihkan seda tööprotsessi osa. Esiteks, see võtab võrreldes ülejäänud õmblemisega kohutavalt palju aega, teiseks, see nõuab määratult suuremat tähelepanu ja täpsust (ja siin on traageldamine tõesti must), kolmandaks, seda tuleb tavaliselt teha kõige lõpus, kui juba nagunii vaim üsnagi nüriks jäänud on ja neljandaks, iga väike möödapanek, mis muidu ei mängiks rõiva väljanägemisel suurt rolli, võib viimistlemise puhul kogu töö ära rikkuda ja saada määravaks selle juures, kas antud rõivaese saab igapäevagarderoobi osaks või peidetakse see kohe ruttu kapi taganurka, et siis paari aasta pärast kuskile uuskasutuskeskusesse saata (mida ma tegelikult ei ole veel ühegi omaõmmeldud riideesemega teinud, aga you get the point). Ühesõnaga... ma ei saa tõesti aru, kuidas ka kõige lihtsama eseme õmblemisel suudaks keegi kõik need tööprotseduurid kolmekümne minuti sisse pigistada.
Igal juhul, tagasi minu dressika juurde, sest kõik need asjad tuli mul ka selle puhul läbi teha ja kulus mul selle peale kokku ikka üks täitsa korralik tööpäev, vähemalt (ja peale vaadates võiksin ju ka öelda umbes et see on nii lihtne asi, et vuristasin veerandtunniga valmis vms). Siilud said ilusad ja just sellised nagu tahtsin ning materjalivalikuga jäin ka lõpuks väga rahule. Kandi ja kätiste viimistlusteping läks küll natuke lainetama (no ma räägin, kuidas viimased lihvid võivad asju ära rikkuda), aga tegelikult ei ole üldse hullu, sest kui see pisidetail, mida ilmselt keegi teine peale minu nagunii ei märka, tähelepanuta jätta, tuli minu dressikas välja just täpselt selline nagu tulema pidi ja olen tulemusega tõesti väga rahul, eriti arvestades asjaolu, et enamasti ei kipu need pildi järgi õmblemised pea kunagi üks-ühele välja tulema.

Inspiratsioon:


Ja minu kätetöö (osadel piltidel on varrukad üles tõmmatud):






Aveli :)