Nädalapäevad tagasi omistas Kadristik mulle blogiauhinna. Aitäh :) Tegemist on tunnustusega, millega pärjavad blogijad teisi blogijaid, kelle kirjutised neile silma on jäänud ja sümpaatsed tunduvad, eesmärgiks on uute blogide avastamine ja laiemale lugejaskonnale tutvustamine. Algse idee kohaselt peaks iga auhinnasaaja vastama talle esitatud küsimustele ning nomineerima omakorda 11 blogi ja esitama neile küsimused ning nii edasi, kuid et igaüks saab ja võib tegelikult reeglites muudatusi teha, järgin ka mina viimast suunda ning olen otsustanud edastada auhinna ühele ainsamale. Mõtlesin pikalt ning kuna tegelikult ei ole ma üldse suur blogide jälgija ning ainult vahete-vahel satun siia-sinna lugema, otsustasin lõpuks ühe hoopis teisest valdkonnast, kuid minu jaoks väga huvitava blogi kasuks, mille hiljaaegu avastasin ning millega tasapisi tutvust teen.

Gätly kirjutab jooksmisest ja jooksmisest just seesuguses võtmes nagu mina oma jooksudel (ja jooksuvahelisel ajal) mõtlen, kuid mida kuidagi kirja panna ei oskaks, aga tema oskab! Et mina jäin auhinna edasiandmisega kimbatusse ning seda ka juba seetõttu, et võõra inimese poole pöördumine ja talle küsimuste esitamine on ikka väga kaugel minu mugavustsoonist, otsustasin, et ei kohusta oma nominenti auhinda edasi andma ja jätan selle osa valikuliseks :), siin aga minu küsimused Gätlyle:

1. Millised olid Sinu suhted jooksuga kooli ajal? Kas mõte staadioniringi aja peale jooksmisest oli pigem vahva või kurjakuulutav ning kuidas toonastele tunnetele praegu tagasi vaatad?
2. Kuidas suhtud minimalistlikesse jooksujalatsitesse ning paljajalu jooksmisesse?
3. Kas Sind on tabanud suuremat sorti motivatsioonikriis? Kui jah, siis kuidas sellest üle said ning millised on Sinu nipid neiks päeviks kui kohe üldse jooksma minna ei tahaks?
4. Muusika või linnulaul ja omad mõtted?
5. Kas Sul on oma  kindel sisemine mantra, mille abil "haamrist" jagu saad või on iga kord raskeima hetke ületamine isesugune? Millele tavaliselt suurimal väsimusehetkel mõtled?

 Nüüd ka minu vastused Kadristiku küsimustele:

1. Milliseid asju Sulle meeldib enim õmmelda?

Kui nüüd hästi laialt vastata, siis riideid. Niisama iluasjade või tarbe-esemete tegemine ei ole mulle kunagi eriti südamelähedane olnud, ikka midagi sellist, mida ise (või vahel ka keegi teine) selga-jalga panna saaks. Eks vahel tuleb ette, et tuleb teha ka mõni padjakate, põll või kardin akna ette, kuid need on pigem sellised kohustuslikud tööd, mida täitsa vabatahtlikult (või mõjuva stiimulita) üldiselt ette ei võta. Kui spetsiifilisemaks minna, siis... pluusid, kleidid, seelikud meeldivad vast rohkem kui püksid ja ülerõivad ning seda puht proosalisel põhjusel - viimaste õmblemisele kulub lihtsalt nii palju aega ja energiat, et üldiselt ei viitsi ma nendega jännata, tahaks ikka kiiresti ja korraliku asja valmis saada, kuid töömahukamate asjadega kipub nii olema, et üks kahest mainitud kriteeriumist tuleb paraku ohverdada :)

2. Milline on keskkond Su ümber kui õmbled? On Sul eraldi õmblemiseks oma nurgake või pead alati kõik asjad välja tooma kappidest?

Põhimõtteliselt võtab seda päris hästi kokku sõna "kaos", eriti nüüd, kus kõike kirjeldama katsun hakata :D Kuna nädala sees elan Tartus ühikaelu, on minu põhiline õmblusstaap päriskodus Jüris, kus käin nädalavahetuseti, seal võib vist minu varasemat kirjutuslauda nüüd küll juba mingil määral õmblemisnurgakeseks kutsuda, kuna overlok ja õmblusmasin on täitsa statsionaarselt pinna hõivanud ja juba paar aastat pole ma neid sealt liigutanud. Need protseduurid, mis aga otsest masinakasutamist ei nõua.... ütleme nii, et käivad igal pool. Lõigete võtmine-tegemine-kangale paigutamine-väljalõikamine leiab aset elutoa põrandal, traageldused, nööpnõeltega kinnitamised, käsitsi õmblemised ja puhastamised enamasti televiisori taga diivanil (või venna toas arvutist naljavideoid vaadates). Harv pole ka see kui kibelen õmblema juba Tartus ning siis saavad masinat mittenõudvad tööprotseduurid tehtud ühikatoa põrandapinnal ning katsun kõik sättida just nii valmis, et koju minnes vaid masinal vuristamise vaev oleks (tavaliselt see täitsa nii ideaalselt ei õnnestu ja tuleb ka kodus näputööd teha, aga kiirem ja lihtsam ikka kui kõike seal pihta hakata). Kangavarud ja lõigetemapp on oma koha leidnud ammuõmmeldud spordikotimõõtu õlakotis, mis koduse kirjutuslaua kõrval paikneb. Üldiselt saab hakkama, aga alatihti valmistavad peavalu sellised pisiasjad nagu Tartusse unustatud nõelapadi kui plaanin õmblema hakata kodus või koju jäänud lõiketükk kui kavas on alustada tööga Tartus.

3. Kas näed end tulevikus ka õmblemas ja miks?

Enda tarbeks, kindlasti. Kas ka professionaalselt, ei tea. Olen saanud mitmeid küsimusi, et kas tellimustöid ka teen või palveid midagi parandada, kuid üldiselt ei ole ma sellistest tööpakkumistest väga vaimustuses. Tunnen, et kuigi olen õmblemisega tegelenud praeguseks juba aastates pool oma eluajast, ei ole mul siiski piisavalt teadmisi teistele õmblemiseks. Kui endale õmmeldes juhtub äpardus ja miski läheb nässu, mõtlen välja lahenduse asi siiski kantavaks teha, endale õmmeldes tean täpselt, millised õmblused oma masinatega teha saan ning plaanin selle järgi ka oma töid. Väga raske on õmblemisest mitte midagi või väga vähe jagavale inimesele selgeks teha minu jaoks täiesti loogilisi limiteeringuid, miks midagi mingil konkreetsel moel teha ei saa (või mina hetkel oma masina olukorra tõttu teha ei saa), kuigi alternatiivne ent ehk esmapilgul vähemahvatlev variant on võimalik, ei jää tellijale head tunnet ja ka minule mitte, sest tunnen, et justkui oleksin soovijat alt vedanud. Tegelikult tean, et oskusi mul on ja pigem on ilmselt tegu sellise väikese valeuskumuse ja enesekindluse puudumisega kui tegeliku oskamatusega, on mõtted ja tunded praegu sellised. Kui tulevik toob enesearendamis- ja õppimisvõimalusi, siis ehk näeksin end ka professionaalses vallas tegevana.

4. Kes on Sinu eeskujudeks ja miks?

Õmblemise vallas kindlasti õpetaja Lea Pärna Kanutiaia noortemajast. Pedagoogina, eriti antud valdkonnas, ei kujutaks ma paremat inimest ette, tema kannatlikkus ja rahulik meel on lihtsalt imetlusväärsed, õmblemisalaseid teadmisi ei ole vist siinkohal isegi mõtet mainida.

5. Mida teed aia taha läinud esemetega?

Kui aus olla, siis päris nii aia taha pole veel midagi läinud, et üldse kanda ei saaks, pigem on tegu vähem ja rohkem õnnestunud esemetega. Olen õppinud, et kui töö juba kiiva kiskuma hakkab, saab alati midagi ette võtta - püksitagumikku overlokitatud augu katab tasku, sassiläinud allääreõmblus tähendab lihtsalt sutsuke lühemat kleiti jne. Muidugi on asju, mis pärast paari kandmiskorda hakkavad siiski nässuläinutena tunduma ja kaovad kapi taganurka, kuid päris ära pole ma veel oma arvestuste järgi midagi visanud ja eks see tegelikult üks südametunnistuse küsimus ole. Ühest küljest juba see, et ära visata ei tahaks nagu ühtegi formaalselt kasutuskõlblikku asja (isegi kui see minu seljas hea välja ei näe), teisalt saab seda probleemi vältida saates riided "teisele ringile", mida aga ka nagu oma tehtud asjadega väga teha ei raatsi ja nii nad seal kapinurgas seisavadki. Eks ma kogun veel julgust :)
Ahjaa, tegelikult üks paar põlvpükse ikka on ka sellised, mida kordagi jalga pannud ei ole...need siis läksid kohe kapinurka... :D

Aveli