No küünte järgi otsustades kestab mul ikka alles suvi... (okei, see ei ole kõige värskem pilt :D )

Aveli :)

Ohhoo, tunnen ennast nüüd nagu üks suur ja tähtis blogija (kelle hulka ma ennast tegelikult kunagi arvanud ei ole), sest minulgi avanes võimalus oma blogis üks pisikene reklaampostitus üllitada.  Alguses mõtlesin, et päris igasugust ja teemavälist kraami ma reklaamima ei hakka, aga kui mulle näidati lehekülge denim24.ee ja ma seal natukene ringi olin vaadanud, siis hakkas mõte jooksma küll. Leidsin sealt (ilmselt paljudele tuleb üllatuslikult, et ma midagi sellist üldse otsima läksin), täitsa mitu varianti lihtsatest ja ilma mingisuguste kaunistusteta T-särkidest, mis vähemalt peale vaadates ja krae sisekülje järgi otsustades näivad just sellised mõnusast paksemast materjalist olevat, mis liiga ruttu liruks ei kulu ja ilusti oma vormi hoiavad ning mis hinna poolest ka täitsa hea diil tunduvad olevat. Miks aga peaks keegi tellima endale sellise hästi tavalise ja lihtsa T-särgi? Olen ka varem näidanud asju, mille ümbertegemisel olen kasutanud kangavärve (näiteks see kaelkirjakuga pluus või see kingituseks tehtud dressikas) ja samas tehnikas olen teinud veel nii mõnegi kingituse, mis blogiveergudele jõudnud ei ole. Tegemist on imelihtsa võimalusega luua väga omapärane ese, mis kandjale kindlasti rõõmu valmistab ning millal oleks veel parem aeg kallitele inimestele rõõmu valmistamiseks kui jõulukuul? Tegin mõned pildid ka, et näidata, kui kiiresti üks pildike kangale jõuab:

Vajaminev "varustus" - teibirull jäi välja, särgi asemel on minul lihtsalt ports roosat kangast.
Joonista papitükile soovitud kujund (või prindi arvutist pilt paksema paberi peale välja).
 Nüüd lõika pilt välja.
 Keera teibist "torud" (kaks teibitüki serva kokku nii, et kleepuv osa jääb väljapoole) või kasuta kahepoolset kleeplinti ja paiguta need kujundile.
 Aseta kujund kangale.
Tupsuta švammitükiga üle kujundi servad (võid veel teha teise šablooni, et näiteks värvimata südame ümber jääks täpselt ruudukujuline värvitud kast või teine, suurem süda vms), enne värvi kangale kandmist veendu, et oled kanga alla pannud ajalehe või paberit, mis kogematakombel läbi kanga imbuva värvi endasse imeks, et allpool olev kangas värviseks ei saaks (pluusi puhul tähendab see ju seljaosa).

 Ja valmis!  See oli lihtsam variant (kuigi südame puhul pole vahet, aga enamike keerukamate siluettide puhul juba natukene on), teine võimalus on teha šabloon seest tühi ja täita värviga kujund.

 Vot sedasi :)

Lõpetuseks tuleb selleks, et äge kink ka pesu kannataks, töö vastavalt värvitootja juhistele triikides särgi külge kinnitada ja valmis.

Seega, egas muud kui tellida denim24-st selline valge särk, osta kangavärvi, otsida välja teibirull ja švammitükk ning selle kõige abil valmistada näiteks ägeda vihmavarjupildiga rõivaese, mida kellelgi teisel ei ole. Kuuse alla sobiks küll?!

Aveli

Väljas on maha sadanud esimene lumi ja mina heietan siin ikka oma suviste piltide taustal... Aga no ei ole ma ka ju absoluutselt lume ega talve fänn, kuulun vist selle 1% inimeste hulka, kelle meelest võiks rahumeeli väljas pori ja pimedus olla, kui see tähendaks, et temperatuur vähemalt viie plusskraadi juures püsib. Ei suuda ma vaimustuda variantidest suusatada, lumesõda pidada või teki sees küünlavalges aknalaual istuda ja kuuma kakaod juua - suusatamiselõbu nulliti minu jaoks juba aastaid tagasi, kui väikesed lapsed tuli õue minnes ikka soojalt riidesse panna, sest väljas on ju külm ja nii ma siis olingi, kubujussiks pakituna higi ninaotsast tilkumas perega metsas suusaringil ja tänase päevani seostub mul suusatamisega esimese asjana meeletu palavus, kogu keha sügelemine ja üleüldine ebamugavustunne, ratsionaalse inimese ja muidu sportlike eluviiside harrastajana ma ennast paar korda talve jooksul rajale ikka vean, aga hingehaavad on igasuguse suusatamisearmastuse jaoks ikka ülemäära sügavale pressitud. Lumesõda oleks muidu ju tore, aga lõpuks on ikka kraevahe ja saapasääred krõbekülma lund täis ja mis selle juures siis enam lõbusat on ning see talveidüll, kus kanapimeduses istutakse ja kõrvetavkuumasid jooke juuakse... Mina pimedas (küünlavalges, hämaras, nimetage seda kuidas soovi on) ruumis olla ei kannata, minul peavad ikka kõik suured tuled põlema ja valgust peab olema, palju valgust. Isegi sellest ei saa ma aru kui inimesed näiteks televiisori vaatamiseks toa pimedaks teevad. Kõige "vahvam" on muidugi olukord, kus tegemist on mingisuguse koosviibimisega ja keegi siis tuleb geniaalse idee peale tuled peaaegu nulli keerata - kamoon, nii ei saa ju inimestega suheldagi normaalselt kui tuba pime on - nimetagem seda valgusearmastust lihtsalt minu teistest inimestest suuremaks akude laadimise vajaduseks, aga nii lihtsalt on ja kogu see pime talveaeg (mis mulle millegipärast ikka pigem lumise ajaga kui sügisilmadega assotsieerub), ei aita kohe üldse kaasa (Nagu ka see, et mind on õnnistatud hämarat tuba armastava toanaabriga). Ja teine pool sellest paljude poolt toredaks peetud tegemisest, see soojade jookide pool siis, no... kohvi (ükskõik mis kujul) ma ei joo, tee peab mulle kõlbulik olemiseks pool tundi jahtuda saama ja kakao kõlbab tükk aega jahtununa häda pärast ka, aga parem siiski kui ta külma piimaga tehtud oleks. Aga no põhiline probleem, miks mulle talv ei meeldi on ikkagi temperatuuriküsimus. Mitte et ma väga suur külmavares oleks, pigem vastupidi, aga see temperatuur ja sellega kaasnevad rõivastumisküsimused ei lase mul lihtsalt ennast mitte kunagi hästi ega ilusana tunda. Öeldakse küll, et ei ole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus, aga seda sobivat riietust EI OLE OLEMAS! Jah, on riietus, mis funktsionaalselt ei lase kandjal külmetada, siis on riietus, mis näeb linnapildis hea välja, siis on riietus, mis näeb siseruumi minnes hea välja, siis on riietus, millega ei hakka tuhatnelja talveilmas kiirustades palav, AGA, nimelt selleks, et ma ennast talveilmas hästi ja ilusana tunda saaksin, peaksid rõivad kõiki neid kriteeriume täitma, kuid seda nalja ei ole mina oma 22 eluaasta jooksul veel kohanud. Kui ma siin juba selle kirumisega hoos olen, siis lähen juba natuke konkreetsemaks, no näiteks võtame tavalise päeva kui peaksin minema kooli - ütleme, et sooja mõttes peaks mul ülaosas seljas olema vähemalt kolm rõivakihti (pluus/särk, dressipluus/kampsun/jakk, jope/mantel) ja mis ma siis selga panen? Oletades, et külma on üle kümne miinusepügala, langevad seelikud ja kleidid, retuusidest rääkimata temperatuuri tõttu iseenesest mõistetavatel põhjustel ära (muidugi oleks võimalik panna sinnajuurde jalga paksud vatipüksid, aga esiteks, ei näeks see linnapildis hea välja, teiseks ei ole neid võimalik kooli jõudes loengusaalis kuidagi mugavalt ja ilusti jalast ära võtta (riietehoidu ma tavaliselt oma asju ei jäta, sest seal on alati ulmeliselt pikad järjekorrad) ja pärast tagasi panna, loengus aga ennast läbihigistamata nendega ka istuda ei saa. Alumise otsa valikusse jäävad seega.... pamparampampampampampampampaaa: teksad (sinna alla võib veel lisada väga külma ilmaga näiteks retuusid või sukapüksid, aga siis on jälle siseruumis palav olla, seega ikkagi nõiaring). Nojah, kui teksad, siis teksad, räägime nüüd ülemisest osast, kõige tobedam on see, et 100% soliidne välja näha ei ole võimalik! Olen katse-eksitus meetodil kindlaks teinud, et eelpoolmainitud kolmekihilise riietuse puhul on võimalik kanda maksimaalselt ühte kehasse töödeldud rõivaeset (valida saab siis põhimõtteliselt, kas panna selga triiksärk, bleiser või mantel), sest kui neid on juba kaks või veel hullem, kõik kolm, on tunne, justkui oleks kandja muumiaks mässitud - käsivart üle täisnurga liigutada ei anna ja muuks liigutamiseks (sh hingamiseks) ka väga ruumi ei ole. Muidugi kui riietutaks autosse istumiseks ja sealt väljumiseks, poleks sellest nagu väga hullugi, aga kui tuleb, nagu minul, kaks kilomeetrit 20 minutiga ülesmäge kooli tormata, siis selline rõivastus väga variant ei ole. Üle jääbki kombinatsioon trikotaažtopp + bleiser/kampsun/dressipluus + suusajope või trikotaažtopp + kampsun + mantel (bleiser siia kombinatsiooni ei sobi eelpoolmainitud põhjustel ja dressipluus seetõttu, et kapuutsi on mantli alla võimatu mahutada). Ehk siis põhimõtteliselt näeb kandja igal võimalikul juhul vähemalt mingi osa päevast välja nagu suusamatkaja, samal ajal on kummagi valitud variandi puhul kooli tormates higi otsaeest tilkumas ja niipea kui kusagil pool minutikest paigal seisma ja näiteks bussi ootama peab, on kohe külm. Mütsi poolt peadligi vajutatud ja suvest kaks korda kiiremini rasvaseks minevatest juustest, ketendavast näonahast ja muudest talvevõludest ma üldse rääkima ei hakkagi, seega jah, tõesti, 4-5 kuud aastas, mil temperatuur alla nulli on ja maad valge vaip katab, tunnen ma ennast koledana, kasimatuna ja suurem osa ajast, mis kodust väljaspool viibin, küllaltki ebamugavalt ja minu meelest on see piisav põhjendus sellele, miks talv aastaajana mulle absoluutselt ei sümpatiseeri! Ja see halva ilma ja ebasobiva riietuse asi - sobivust ei määra ainult funktsionaalsus, sobima peavad asjad ka välimuselt ja arvestades seda, kuhu kandjal parasjagu minek ning räägitagu mida tahes, väga külma ilma puhul ei ole olemas ühte ja sobivat riietust, mis linnakeskkonnas, palju jalgsikäimist harrastava ja nii väljas kui siseruumides (kus ei ole võimalik täielikku riietevahetust teha) soliidne välja näha tahtva inimese jaoks täidaks kõik need kriteeriumid! Oeh, sellel teemal võiksin vist lõpmatuseni arutlema jääda ja ilmselt olen oma jauramisega juba üle visanud, aga no mulle tõesti ei meeldi talv :D

Teine asi, mis mind viimasel ajal üha rohkem ja rohkem häirima on hakanud, on asjaolu, et mulle, nagu ka Kristofer Robinile Puhhi raamatust, meeldib kõige rohkem maailmas "mittemidagitegemine" - no see on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida üldse kuulda ei ole ja ei vaeva oma pead mitte millegagi. No vot just täpselt sellega ma viimasel ajal absoluutselt iga oma vaba hetke täitnud olengi. See on täiesti kohutav! Vanasti ma ikka plaanisin oma vabu päevi, et vot siis teen seda, teist ja kolmandat ja kusjuures kõik need kolm tegevust olid mulle meeltööda ja tegin neid õhinaga, aga nüüd ei suuda ma mitte midagi ära teha. Trenni teen, täitsa arvestatavalt isegi, aga samas kuna trenni näol on tegemist ka sellise pealtnäha tühja tegevusega, millel otsest tulemust nagu kohe peale tegemist ei ole, siis läheb ta ka rohkem sinna mittemidagitegemise alla... Praegu näiteks peaksin tegema esmaspäevaks ära kolm kodutööd ja õppima video järgi selgeks tantsu, ammu juba tuleks tuba ära koristada ja paar parandus-õmblustööd olen ka teha lubanud, lisaks veel minu oma kangad ja sokilõngad, mis ootavad käsile võtmist, sellest, et juhendajaga kokku lepitud tähtaeg, milleks lõputöö struktuuri paika peaksin panema, läheneb ahvikiirusel ja üllatus-üllatus, ma pole artiklite lugemisega üldse nii kaugele jõudnud kui võiks, mingist struktuuripaigutuse ettekujutamisest ammugi mõtlemata, ma üldse ei räägigi. Isegi igapäevane nõudepesemine, söögitegemine ja ühikatoa elementaarses korras hoidmine tundub viimased paar nädalat kuidagi ulmeliselt raske ülesandena. Mul peab vist ikka mingi eriti ränk laiskushaigus kallal olema?! Lugesin just üleeile ühest blogist, kuidas üks neiu oma nädalavahetust plaanis, tal oli kirjas miskisugune 6-7 erinevat asja, mis ta kahe päevaga ära teha tahtis ja siis hakkasin ise mõtlema, et selleks hetkeks olin mina oma kahe vaba päevaga (mul nimelt parasjagu neljapäeval ja reedel kooli ei ole) teinud täpselt 0 kasulikku, vajalikku või meeldivat asja, 0!!! Aga mida ma siis teen, võite küsida... no heast uinakust ei ütle ma kunagi ära näiteks, siis võib veel veeta tunde etsys ägedaid ehteid sirvides, trenni teen ka ja... no ma ei teagi kohe... Appi! Olen mõelnud, et ehk on asi selles, et on mingid (reeglina kooliga seotud) tegevused, mida ma üldse teha ei taha ja kui ma siis neid ebameeldivaid asju teha ei taha, siis tundub nagu lubamatu teha asju, mis mulle meeldivad, sest ennem peaks nagu need kohustuslikud ülesanded ära tegema, kuna ma aga neid ei tee, siis ei tee ma lõppkokkuvõttes üldse mitte midagi... On selles mingi loogika...?

Okei, nüüd olen küll oma jutustamised lausa mitme kirjutise eest ära jutustanud ja lõpuks jõuan ka selleni, millest ma üldse kirjutama hakata tahtsin, nimelt linase suvepluusini, mille issile sünnipäevaks õmblesin. Selle tööga läks mul üpris kiireks, kuna vaid loetud päevad enne lõpetasin ühe hoopis suurema õmblemise, mida ka õige pea näha saate, aga tegelikult läkski selle särgiga üllatavalt kiiresti, täpsemalt õmblesin selle valmis ühe pärastlõunaga (ja tõesti paari tunniga, mitte alustades pärastlõunal ja lõpetades pärast südaööd :D ). Kuna aeg oli piiratud ja suvilas ka piiratud võimalused, siis uut lõiget otsida-katsetada ei mallanud ja otsustasin proovida vana ja läbiproovitud raglaanlõiget. Muidugi ma teadsin, et üldiselt niisugust lõiget mittevenivate kangaste puhul ei kasutata, aga lootsin, et ehk mängib ikka välja. Selle konkreetse lõikega tuleb ka eriti hästi välja minu laiskvorstilikkus - kui ma teisi õmblemisblogisid loen, siis inimesed ikka kohandavad lõike ümber nii, et joonistavad selle uuesti (n-ö õigena) välja ja siis on jube hea kas või miljon korda sama lõike järgi uuesti õmmelda, sest on teada, et lõige sobib, mina aga võtan nagu kilplane iga kord selle kohendamiseasja uuesti ette, mälu järgi ja otse kangal. Välja tuleb, aga oi kui palju lihtsam oleks kui üks kord asja kätte võtaks ja lõike korralikult, kohandustega ümber joonistaks. Aga kellel siis selleks aega ja viitsimist on, eksju? :D Seekord olid kohendamised muidugi kanga eripära arvestades natuke teistsugused kui tavaliselt, aga ikkagi... Särgi pidin jälle õmblema gabariite umbkaudselt hinnates, mis oli muidugi taaskord paras peavalu, aga ka sel korral läks enam-vähem õnneks, enne alumise serva ärakeeramist tundus aga korraks, et äkki saab liiga lühike, panin siis alläärde hoopis kandi - päästis paar sentimeetrit ja parem ikka karta kui kahetseda. Kraed ei õmmelnud, rinnale tegin lõhiku, mille saab soovi korral sõlega kinnitada. Väga häid pilte ma ei saanud, kuna issil on kombeks veiderdama hakata, aga midagi siiski:









Aveli :)

Oi-jah, ilmselt ei ole vist mõtet mainida, et ma blogist (ja õmblemisest) mõnda aega eemal olnud olen? Aga tõsi, seda ma olnud olen ja kuigi kui õmblemismotivatsioon kadunud on olnud, siis kirjutada võiks ju ikka, aga ma kohe ei oska nii, sest minu jaoks käivad need asjad ikka kokku nagu sukk ja saabas, vähemalt antud blogi kontekstis. Ühesõnaga vahepeal olen valmis kudunud paari sokke, aga enamaks minu väikesed käekesed võimelised olnud ei ole, küll võtsin ennast lõpuks kokku ja viisin overloki hooldusesse (mille kasutegurit ma tegelikult ju ei tea, sest ma pole viimast pärast seda katsetanud) ja vanaema püksid tegin ka lühemaks, seega sellise miinimumsõrmeliigutamisepiiri vist ikka äkki ületan? Eelmisel nädalavahetusel käisin Lennusadamas "Meri riidekapis" näitust vaatamas ja selle peale tekkis küll kohe suur tuhin omale üks madrusestiilis kraega kleit õmmelda... äkki hakkab ikka vaikselt see loomingukriis üle ka minema? Loodame :) Igatahes, sinnamaani olen jõudnud, et vähemalt kirjutamiskriis näib seljatatud olevat ja mõtlesin siin jälle vaikselt riburadapidi oma suviseid õmblustöid näitama hakata. Nagu ilmselt mäletate, siis üheks minu "õmblemisest villand saamise" põhjuseks oli see, et õmblesin meeletult palju kingituseks ja teistele ja seekord näitamisele tulev pluus on sellise tegevuse stressitekitusfaktorite musternäide, nimelt õmblesin emmele sünnipäevaks piduliku pluusi. Selle pluusiga on tegelikult täitsa naljakas lugu, nimelt on ta mult sellist pluusi, mis tema pidulike seelikute juurde sobiks ja millega jõulupeole minna kõlbaks, palunud juba päris ammu, mina aga, isekas õmbleja nagu ma olen, ei tahtnud seda aga kuidagi ette võtta. Eelmise aasta emadepäeva eel mõtlesin aga lõpuks, et kingin siis emmele selle ammusoovitud pluusi. Juhtus aga nii, et kuidagi tuli see mõte natuke hilja ja eksamid olid ka täistuuridel käimas ja Tartus ma iseenesest mõistetavatel põhjustel õmmelda ei saanud ja seega... Emadepäevaks läksin koju hoopis joonistusega pluusist ja lubadusega, et lähitulevikus selle ka valmis õmblen.

Vot selline pluus pidi tulema:

 Lähitulevikust sai aga... mitte nii lähitulevik ja septembri alguses olevaks sünnipäevaks kinkisin emmele ilusa korallikarva kanga, kusjuures lubadus jäi sealjuures samaks - varsti. "Varsti" tuleb välja, tähendas aga antud juhul tervet aastat - augusti lõpus mõtlesin, et kaua ma ikka seda lubadust edasi lükkan, lisaks veel tundus natuke piinlik, et selleks ajaks juba mitmeid särke-pluuse inimestele kingituseks õmmelnud olin ja kuidas ma nüüd siis jälle emme ilma jätta saaksin... Võtsin asja käsile ja asusin mõõte luurama. Tuli välja, et algselt plaanitud lõiget ma kasutada ei saanud, sest minu enda pluus, mille sama põhilõike järgi õmmelnud olin, ei mahtunud kingisaajale selga (selle olin juba varem kindlaks teinud), jäi kaks varianti - kas teha lõiget suuremaks või otsustada hoopis teise lõike kasuks. Selle viimase valiku tegemiseks tundsingi, et oleks ikka kohe hirmsasti vaja teada, kui suur see emme siis täpselt on, tema aga "jonnis". Nimelt katsusin demonstratiivselt ühel õhtul elutoas oma puusa ja vööümbermõõtu mõõtes ka ema seda tegema ärgitada, tema aga ühmas, et tal saade käib ja nagunii on täna palju torti söönud, ei tema taha ennast mõõta. Nojah... tähtaeg pressis peale ja kuna ma ei tahtnud oma plaane reeta (kuna kui pluus tuleb üllatusena, pean põhimõtteliselt muretsema vaid suuruse, istuvuse ja üldmulje pärast ning kui pluus neile kriteeriumeile vastab, on kingisaaja igal juhul rahul, oma õmblemahakkamise plaanidest teada andes aga oleksin saanud miljon detailidesse ulatuvat nõudmist, millele kõigile töö vastama peaks ja isegi kui vastaks, siis poleks ilmselt lõpuks ikkagi "päris see"), otsustasin minna libedale teele ja oletada. Leidsin oma varudest ühe Burda printsesslõike ja mõõtnud selle üle, tundus, et ehk isegi sobib, hoidsin hambad ristis ja asusin hirmuga õmblema, kusjuures enda peal proovides ma suurt sotti ei saanud, kas asi üldse normaalne välja näeb. Mitu korda tegin parandusi ja korrektuure, kuna ikka tundus kusagilt kipakas ja ma tegelikult ei saanud arugi, milline ta välja nägema või kuidas (minu seljas) hoidma peaks.

Lõpptulemus? Loteriivõit! Ma poleks nii head istuvust lootagi julgenud, aga näed, täkkesse läks. Isegi emme ise ütles, et "vedas mul" ja tõesti vedas meenutades ühte vana seelikulugu, kus astumisruumi andmiseks lõhiku asemel ette paar volti otsustasin teha ja mida üle andes sain seetõttu küllaltki korraliku nördimusavalduse osaliseks :D Seekord oli nõudlik kingisaaja aga rahul, mulle tundus, et lõpptulemusega isegi rohkem rahul kui ma ise (mis tegelikult ju ongi peamine), küll aga mainiti ära see pisike asi, et printsessõmblus võiks ikka rohkem rinna pealt joosta ja mitte nii küljelt kui ta jooksis, aga... Ma arvan, et see väike viga on täiesti andestatav arvestades asjaolu, et ma tegelikult kandja mõõte ei teadnud ega tööd talle valmistamise käigus kordagi selga proovida ei saanud.

Selline ta siis välja tuli:





Käeavasid ma ei kantinud - nimelt tegin viimased õmblustööd suvilas, kus mul overloki polnud ja liimiriiet samuti mitte, ning ma ausalt öeldes ei teagi, kuidas ma päris täpselt neid kantinud oleks, mõtlesin mis ma mõtlesin ja otsustasin proovida käeaugu serva kaks korda tagasi pöörata. Nooh-jaaah, mitte just kõige kirkam idee, ma tean ja natuke tahtis ta ikka kiskuma jääda, aga loodetavasti sai lõpuks enam-vähem normaalne hoidma... Või mis teie arvate?

Ma katsun lähiajal enam mitte nii kauaks ära kaduda :)

Teie Aveli

Viimasel ajal ei ole ma kohe üldse enam õmblemise lainel millegipärast... Viimased tehtud esemed on kõik kellelegi sünnipäevakingituseks või muidu teene korras parandustööd või muu selline olnud ja samamoodi ootab kangakoti peal hunnik, kus on paar paari parandamist ootavaid teksaseid, ühed lühemaks tegemist vajavad püksid, kaks dressikat, millele suure pealekäimise tulemusena lubasin uued kätised õmmelda ja vana öösärk, millest peaksin tegema taskurätikuid, kuna väidetavalt on see ju just nii hea ja pehme materjal taskurätikute jaoks ja taskurätikuid läheb ikka vaja. Liiatigi ei vaja vist mainimist, et ükski neist ootel olevatest töödest ei ole sinna ootejärjekorda sattunud minu enda initsiatiivil, vaid ikka lähikonna mõnusa teadmise kaudu, et Aveli meil ju õmbleb... Nojah, kui nii mõelda, siis mis see pükste lühemaks tegemine ära ei ole, poole tunni töö... või teksade parandamine, samas kui pean selle jaoks masina üles seadma, niiti otsima, pinged paika sättima, proovilapi peal pool tunnikest masinaga jagelema ja pärast veel kõik ära ka koristama, siis... no ütleme nii, et sellist vaeva näeksin ma parema meelega mõne uue asja õmblemiseks kui mingite pisiparanduste ja kodutekstiilide tegemiseks. Jah, ma olen selles mõttes ikka vastutuleliik, et lõppkokkuvõttes teen need delegeeritud tööd ikka ära, aga samas võivad parandamist ootavad teksad mul kapi peal vabalt ka pool aastat seista, enne kui ennast selle tööga tegelema suudan sundida (ja antud juhul on need kaks paari vist isegi kauem kui pool aastat minu käes olnud...ups), sest lihtsalt... võib-olla on asi jälle selles, et ma ei ole selline... käsitöölane käsitöö nautimise mõttes? Või no, muidugi meeldib mulle õmblemine, muidu ma ju seda ei teeks, aga ma ei suuda nokitseda ja tilu-lilutada mingisuguse asja kallal, mille ainus funktsioon on see, et tahtsin proovida seda teha või et see on nunnu (no teate ju küll neid käsitöösõltlasi, kelle kodu igat horisontaalpinda katab kas heegeldatud linik või lapitekk või kaltsuvaip või taburetipadi, iga riiuli ja akna ette on riputatud omavahel sobimatud heegeldatud kardinad ning diivani peal on mustmiljon erinevas tehnikas käsitööpatja, seda, et kogu perel on kümneks aastaks sokkide-kinnaste tagavara olemas, ei maksa vist mainidagi). Selles mõttes, et mina hakkan ikkagi õmblema siis, kui ma tahan omale mingit konkreetset rõivaeset, mitte selleks, et tahaks nagu midagi õmmelda ja kui minu seesugusest vaatest aru saada, ei tohiks olla imestusväärne, et igasugune parandamine ja kohandamine ja kodutekstiilide valmistamine on ikka paras okas pepus. Ühesõnaga, kuna minu viimased õmblustööd on kõik olnud kingitused kellelegi teisele ja ootamas on veel paras ports tülikavõitu parandamistööd, siis kokkuvõttes on mul õmblusmotivatsioon hoopiski kadunud. Ootamas on küll juba pooleldi valmis õmmeldud värvilisest kunstsiidist seelik, superilus kangas kombenesooni jaoks ja materjalid väga vajaliku valge spordirinnahoidja tarvis, aga ma lihtsalt ei suuda asja käsile võtta ja õmblemisega pihta hakata. Ei taha no. Ja õnneks on mul praegu mitteõmblemisettekäändeks ka see, et viisin reedel lõpuks oma overloki hooldusesse, seega no sewing for me for a while... Muidugi ei maksa minust valesti aru saada, mul on hea meel kui saan millegi omaõmmeldu kinkimisega kellelegi heameelt valmistada, aga praeguseks on seda lihtsalt kuidagi liiga palju järjest saanud - juuni algusest alates pole ma õmmelnud omale mitte ühtegi asja, samas kui kingitusi on selle ajaga masina alt tulnud täpselt seitse - lõpuks muutub see gabariitide hindamine ja pidev muretsemine, et kas kingisaaja ka lõpuks asjaga rahule jääb ikka päris närvesöövaks, kui aus olla. Nojah ja siis tuleb veel nüüd klapitada kuidagi vaatamata suhteliselt väikesele EAP-de arvule meeletult üle pea kasvav koolitöö ja trennitegemine ja... Igatahes, kuigi mul kõik need kingitused siin blogis veel ette näidatud ei ole (küll jõuab), siis täna otsustasin näidata midagi hoopis huvitavamat, nimelt värvisime suvel Aivoga ühe seina mustriliseks. Just nii, värvisime mustriliseks. Mul oli tegelikult peas see plaan juba ammu paigas ja kui siis ühel õhtul Tommi grillis salatitaldriku kõrval ruudulisele paberile mustri üles joonistasin, oli ainult paari päeva küsimus, et see vastaval kujul ka seina peale saaks.
Minu mustrilooming paberil:
Paberilt skännisime pildi arvutisse, lisasime natuke värvi ja lasime siis projektoriga seina peale, et teibiga piirjooned üle käia:
Ja siis läks värvimine lahti:

Ma ei tea kui paljud minu lugejad jälgivad Esta Kohustusliku tegevusvabaduse blogi, aga kui keegi siinsetest sattus lugema tema mõni aeg tagasi kirjutatud postitust kleidist, mille õmblemise juures kõik-kõik-kõik näis viltu minevat, siis minu sinisemummulise kleidi sünnilugu konkureerib Tourette'i kleidi tiitlile samuti täie õigusega. Ühesõnaga... oli mul siis jupp kangast, mis mulle juba hirmus ammu Kangadžunglis silma oli jäänud ja mille natuke vähem ammu (kuid siiski ammu) olin ära ostnud, ainult tegemiseni polnud veel jõudnud. Algusest peale oli plaan õmmelda maksikleit ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis isegi kleidikavand oli enne valmis kui kangas ostetud sai, aga kuna antud kangas oli ammu meelel ja enam-vähem ta sellele kleidile nagu sobis ja ühtegi paremat kangast mulle ka silma ei hakanud, siis nii ta jäi. Võtsin siis ühe vana printsesslõike ülemiseks osaks ja mõtlesin, et teen seelikuosa niisma, puusalt. Väga palju kangast mul polnud, et seelikut laiaks teha, aga kui mõõtsin allääre laiust niisuguseks, et ikka astuma-tantsima mahuks, siis paistis ikka välja tulevat ja selle arvestusega tegingi saatusliku vea - nimelt olin veendunud, et kui allserv juba tantsimast kannatab, siis kitsaks asi ju küll jääda ei saa ja joonistasingi kangale kumara kaarega pooliku vööümbermõõdu ning mõõtsin sellest alla seeliku pikkuse nii, et allserva laius sobilik jääks (keeruline ja ilmselt päris ebakorrektne seletus, aga põhimõtteliselt tegin tavalise poolklošši protseduure lihtsalt natuke kitsama seelikuga kui poolklošš), lõikasin tükid kangast välja ja traageldasin kokku ja proovisin selga ja... ja avastasin, et oleks tulnud ikka vaadata, kas seeliku see osa, mis puusa kohalt mulle ümber mahtuma peab, ikka päriselt ka mulle puusa koha pealt ümber mahub! Nojah. Kuna kangast oli vähe ei jäänud üle muud kui leppida lühema seelikuga, mille mahuks ebaõnnestunud seelikutükkidest välja lõikama ja kui olin harjunud mõttega, et kleit tuleb lühike, paistis kõik jälle lepase reega minevat, kuid seda kuni hetkeni kui seeliku- ja pihaosa omavahel kokku said õmmeldud. Siis avastasin, et olin seeliku vöökaare liiga suure teinud ja külgedelt hoidis vööõmblus nii nagu mul oleksid seal väikesed sarved kleidi all peidus. Hakkasin siis vöökohta korrigeerima (põhimõtteliselt seelikuosa vöökoha kaart vähendama) ja lõpuks sain selle enam-vähem korda, siis avastasin, et selle sättimise ja sobitamise käigus on kleit külgedelt hoopis lühem kui eest ja tagant ning hakkasin seda timmima... Kogu selle plätserdamise tulemuseks oli see, et algselt (pärast maksikleidi mõttest loobumist muidugi) poolde reide plaanitud pikkusega kleit kattis pärast allserva viimistlemast vaid napilt tagumiku ära. Tagatipuks läks untsu kaelakaare ja käeaukude kantimine. Tegin lõikekohased kandid, aga mingil, ma ei teagi missugusel, müstilisel viisil jäi kleit ühel õlal hoopis laiem kui teisel. Lõin käega ja rohkem nikerdada ei viitsinud, nagunii oli see töö juba pärast pika seelikuosa ebaõnnestumist hukule määratud, ühe korra panin teise ikkagi selga, samal päeval Klunkerit vaatamas käies, sest ometi ei saa ju lubada seda, et kleit valmis õmmeldud ja kohe kapinurka jääb, kuid rohkem ma suure tõenäosusega antud taiest ka kõige parema tahtmise juures kandma ei hakka!

Selline siis tuli minu "lasteaiakleit" (ma ei tea, aga mulle meenutab see nii väga just sellist kleidikest, mis pikkuse poolest pigem pluusi tiitlit vääriks, kuid mida siiski lapsevanemad oma tütardele lasteaias mängimiseks paksude soonikkoes sukapükste peale selga sobitavad, kui mina lasteaias käisin, siis olid niisugused küll mitmel tüdrukul):




 Põhimõtteliselt sellised emotsioonid siis:
Ühesõnaga jälle üks nässuläinud õmblustöö :(

Aveli

Kevadepoole otsustasin õmmelda kingiks ühe särgi - see läks nässu! See tähendab, et tegelikult tuli täitsa ilus ja korralik särk, ainult et juhtus nii nagu kingituseks tehtud või valitud riideesemetega ikka juhtuma kipub - gabariiditunnetus osutus kehvaks ja tulemuseks oli särk, mis muidu nagu kena ja täitsa vinks-vonks, aga subjekti seljas natuke liiga lai, natuke liiga lühike ja natuke suure kaelusega... Ühesõnaga ei sobinud see minu tehtud särk ja võite ette kujutada minu hingepiinu kui kingisaaja oma ihuõmblejal minu tehtud särgi ümber õmmelda lasi (kusjuures "minu õmmeldust" jäi alles täpselt kaks õmblust - varrukapalistused). Nojah, mossitasin siis natuke, kuid samas pidin tõdema, et see uus ja ümbertehtud särk nägi omaniku seljas ikka pagana hea välja... Aga ikkagi, eksole :D

Igatahes... mitte sellest särgist ei tahtnud ma täna rääkida. Kui kingituseks särgi õmblemise mõte mulle pähe tuli, siis esmalt sai valmis tõesti eelpoolkirjeldatud särk, kuid juba algusest peale oli plaanis veel kahele toredale poisile särgid kinkida ja õnneks osaksin ma nende dimensioone paremini hinnata (või pole nad lihtsalt nii pirtsakad). Ühesõnaga, ülejäänud kaks kingisaajat kannavad oma (algversioonis) särke küll uhkuse ja heameelega (mitte et sel kolmandal oma särgi üle hea meel poleks olnud, oli küll, lihtsalt...see tehti pärast ümber...).

Lõikega oli ka omaette jama, tegelikult olin juba ammu otsinud täiesti tavalist ja hästi lihtsat T-särgi lõiget ja silma ei olnud mulle jäänud muud kui Burdastyle'i "Pete", mille eet ma aga nelja dollarit maksta küll ei tahtnud (olen vist kirjutanud varem ka, et üldjuhul katsun läbi ajada lõigete eest maksmata) ja midagi sarnast ühestki paberkandjal Burdast ma ka leida ei suutnud. Lappasin neid raamatukogus ikka kümnete aastate kaupa läbi ja tõesti hämmastav - T-särgi põhilõiget sealt ei leia! Lõpuks võtsin kapist ühe raglaanlõikelise suure Adidase särgi ja joonistasin selle pealt ise lõike maha. Nagu välja tuli, on raglaanlõike puhul ainult see väike miinus, et erinevatesse suurustesse on seda vahest raskem teisendada kui tavalise varrukaga lõiget, aga kui lõpuks asja käppa saab, tulevad täitsa kenad särgid :)

Näitamisele tuleb siis sel korral kolmest särgist ainult üks. Piltidele poseerima palusin vennaraasu Raidi, kelle keskkooli lõpu puhul kingiks saadud särk erinevalt mõnest teisest (khmkhmkhm) kenasti välja tuli ja mille kohta pidavat isegi küsitud olema, et kust ta niisuguse sai. Materjaliks valgesäbruline salatiroheline hästi langev lükra Abakhani kaalurestist.









Aveli :)