Oi-jah, ilmselt ei ole vist mõtet mainida, et ma blogist (ja õmblemisest) mõnda aega eemal olnud olen? Aga tõsi, seda ma olnud olen ja kuigi kui õmblemismotivatsioon kadunud on olnud, siis kirjutada võiks ju ikka, aga ma kohe ei oska nii, sest minu jaoks käivad need asjad ikka kokku nagu sukk ja saabas, vähemalt antud blogi kontekstis. Ühesõnaga vahepeal olen valmis kudunud paari sokke, aga enamaks minu väikesed käekesed võimelised olnud ei ole, küll võtsin ennast lõpuks kokku ja viisin overloki hooldusesse (mille kasutegurit ma tegelikult ju ei tea, sest ma pole viimast pärast seda katsetanud) ja vanaema püksid tegin ka lühemaks, seega sellise miinimumsõrmeliigutamisepiiri vist ikka äkki ületan? Eelmisel nädalavahetusel käisin Lennusadamas "Meri riidekapis" näitust vaatamas ja selle peale tekkis küll kohe suur tuhin omale üks madrusestiilis kraega kleit õmmelda... äkki hakkab ikka vaikselt see loomingukriis üle ka minema? Loodame :) Igatahes, sinnamaani olen jõudnud, et vähemalt kirjutamiskriis näib seljatatud olevat ja mõtlesin siin jälle vaikselt riburadapidi oma suviseid õmblustöid näitama hakata. Nagu ilmselt mäletate, siis üheks minu "õmblemisest villand saamise" põhjuseks oli see, et õmblesin meeletult palju kingituseks ja teistele ja seekord näitamisele tulev pluus on sellise tegevuse stressitekitusfaktorite musternäide, nimelt õmblesin emmele sünnipäevaks piduliku pluusi. Selle pluusiga on tegelikult täitsa naljakas lugu, nimelt on ta mult sellist pluusi, mis tema pidulike seelikute juurde sobiks ja millega jõulupeole minna kõlbaks, palunud juba päris ammu, mina aga, isekas õmbleja nagu ma olen, ei tahtnud seda aga kuidagi ette võtta. Eelmise aasta emadepäeva eel mõtlesin aga lõpuks, et kingin siis emmele selle ammusoovitud pluusi. Juhtus aga nii, et kuidagi tuli see mõte natuke hilja ja eksamid olid ka täistuuridel käimas ja Tartus ma iseenesest mõistetavatel põhjustel õmmelda ei saanud ja seega... Emadepäevaks läksin koju hoopis joonistusega pluusist ja lubadusega, et lähitulevikus selle ka valmis õmblen.

Vot selline pluus pidi tulema:

 Lähitulevikust sai aga... mitte nii lähitulevik ja septembri alguses olevaks sünnipäevaks kinkisin emmele ilusa korallikarva kanga, kusjuures lubadus jäi sealjuures samaks - varsti. "Varsti" tuleb välja, tähendas aga antud juhul tervet aastat - augusti lõpus mõtlesin, et kaua ma ikka seda lubadust edasi lükkan, lisaks veel tundus natuke piinlik, et selleks ajaks juba mitmeid särke-pluuse inimestele kingituseks õmmelnud olin ja kuidas ma nüüd siis jälle emme ilma jätta saaksin... Võtsin asja käsile ja asusin mõõte luurama. Tuli välja, et algselt plaanitud lõiget ma kasutada ei saanud, sest minu enda pluus, mille sama põhilõike järgi õmmelnud olin, ei mahtunud kingisaajale selga (selle olin juba varem kindlaks teinud), jäi kaks varianti - kas teha lõiget suuremaks või otsustada hoopis teise lõike kasuks. Selle viimase valiku tegemiseks tundsingi, et oleks ikka kohe hirmsasti vaja teada, kui suur see emme siis täpselt on, tema aga "jonnis". Nimelt katsusin demonstratiivselt ühel õhtul elutoas oma puusa ja vööümbermõõtu mõõtes ka ema seda tegema ärgitada, tema aga ühmas, et tal saade käib ja nagunii on täna palju torti söönud, ei tema taha ennast mõõta. Nojah... tähtaeg pressis peale ja kuna ma ei tahtnud oma plaane reeta (kuna kui pluus tuleb üllatusena, pean põhimõtteliselt muretsema vaid suuruse, istuvuse ja üldmulje pärast ning kui pluus neile kriteeriumeile vastab, on kingisaaja igal juhul rahul, oma õmblemahakkamise plaanidest teada andes aga oleksin saanud miljon detailidesse ulatuvat nõudmist, millele kõigile töö vastama peaks ja isegi kui vastaks, siis poleks ilmselt lõpuks ikkagi "päris see"), otsustasin minna libedale teele ja oletada. Leidsin oma varudest ühe Burda printsesslõike ja mõõtnud selle üle, tundus, et ehk isegi sobib, hoidsin hambad ristis ja asusin hirmuga õmblema, kusjuures enda peal proovides ma suurt sotti ei saanud, kas asi üldse normaalne välja näeb. Mitu korda tegin parandusi ja korrektuure, kuna ikka tundus kusagilt kipakas ja ma tegelikult ei saanud arugi, milline ta välja nägema või kuidas (minu seljas) hoidma peaks.

Lõpptulemus? Loteriivõit! Ma poleks nii head istuvust lootagi julgenud, aga näed, täkkesse läks. Isegi emme ise ütles, et "vedas mul" ja tõesti vedas meenutades ühte vana seelikulugu, kus astumisruumi andmiseks lõhiku asemel ette paar volti otsustasin teha ja mida üle andes sain seetõttu küllaltki korraliku nördimusavalduse osaliseks :D Seekord oli nõudlik kingisaaja aga rahul, mulle tundus, et lõpptulemusega isegi rohkem rahul kui ma ise (mis tegelikult ju ongi peamine), küll aga mainiti ära see pisike asi, et printsessõmblus võiks ikka rohkem rinna pealt joosta ja mitte nii küljelt kui ta jooksis, aga... Ma arvan, et see väike viga on täiesti andestatav arvestades asjaolu, et ma tegelikult kandja mõõte ei teadnud ega tööd talle valmistamise käigus kordagi selga proovida ei saanud.

Selline ta siis välja tuli:





Käeavasid ma ei kantinud - nimelt tegin viimased õmblustööd suvilas, kus mul overloki polnud ja liimiriiet samuti mitte, ning ma ausalt öeldes ei teagi, kuidas ma päris täpselt neid kantinud oleks, mõtlesin mis ma mõtlesin ja otsustasin proovida käeaugu serva kaks korda tagasi pöörata. Nooh-jaaah, mitte just kõige kirkam idee, ma tean ja natuke tahtis ta ikka kiskuma jääda, aga loodetavasti sai lõpuks enam-vähem normaalne hoidma... Või mis teie arvate?

Ma katsun lähiajal enam mitte nii kauaks ära kaduda :)

Teie Aveli