Oi-jah, ilmselt ei ole vist mõtet mainida, et ma blogist (ja õmblemisest) mõnda aega eemal olnud olen? Aga tõsi, seda ma olnud olen ja kuigi kui õmblemismotivatsioon kadunud on olnud, siis kirjutada võiks ju ikka, aga ma kohe ei oska nii, sest minu jaoks käivad need asjad ikka kokku nagu sukk ja saabas, vähemalt antud blogi kontekstis. Ühesõnaga vahepeal olen valmis kudunud paari sokke, aga enamaks minu väikesed käekesed võimelised olnud ei ole, küll võtsin ennast lõpuks kokku ja viisin overloki hooldusesse (mille kasutegurit ma tegelikult ju ei tea, sest ma pole viimast pärast seda katsetanud) ja vanaema püksid tegin ka lühemaks, seega sellise miinimumsõrmeliigutamisepiiri vist ikka äkki ületan? Eelmisel nädalavahetusel käisin Lennusadamas "Meri riidekapis" näitust vaatamas ja selle peale tekkis küll kohe suur tuhin omale üks madrusestiilis kraega kleit õmmelda... äkki hakkab ikka vaikselt see loomingukriis üle ka minema? Loodame :) Igatahes, sinnamaani olen jõudnud, et vähemalt kirjutamiskriis näib seljatatud olevat ja mõtlesin siin jälle vaikselt riburadapidi oma suviseid õmblustöid näitama hakata. Nagu ilmselt mäletate, siis üheks minu "õmblemisest villand saamise" põhjuseks oli see, et õmblesin meeletult palju kingituseks ja teistele ja seekord näitamisele tulev pluus on sellise tegevuse stressitekitusfaktorite musternäide, nimelt õmblesin emmele sünnipäevaks piduliku pluusi. Selle pluusiga on tegelikult täitsa naljakas lugu, nimelt on ta mult sellist pluusi, mis tema pidulike seelikute juurde sobiks ja millega jõulupeole minna kõlbaks, palunud juba päris ammu, mina aga, isekas õmbleja nagu ma olen, ei tahtnud seda aga kuidagi ette võtta. Eelmise aasta emadepäeva eel mõtlesin aga lõpuks, et kingin siis emmele selle ammusoovitud pluusi. Juhtus aga nii, et kuidagi tuli see mõte natuke hilja ja eksamid olid ka täistuuridel käimas ja Tartus ma iseenesest mõistetavatel põhjustel õmmelda ei saanud ja seega... Emadepäevaks läksin koju hoopis joonistusega pluusist ja lubadusega, et lähitulevikus selle ka valmis õmblen.

Vot selline pluus pidi tulema:

 Lähitulevikust sai aga... mitte nii lähitulevik ja septembri alguses olevaks sünnipäevaks kinkisin emmele ilusa korallikarva kanga, kusjuures lubadus jäi sealjuures samaks - varsti. "Varsti" tuleb välja, tähendas aga antud juhul tervet aastat - augusti lõpus mõtlesin, et kaua ma ikka seda lubadust edasi lükkan, lisaks veel tundus natuke piinlik, et selleks ajaks juba mitmeid särke-pluuse inimestele kingituseks õmmelnud olin ja kuidas ma nüüd siis jälle emme ilma jätta saaksin... Võtsin asja käsile ja asusin mõõte luurama. Tuli välja, et algselt plaanitud lõiget ma kasutada ei saanud, sest minu enda pluus, mille sama põhilõike järgi õmmelnud olin, ei mahtunud kingisaajale selga (selle olin juba varem kindlaks teinud), jäi kaks varianti - kas teha lõiget suuremaks või otsustada hoopis teise lõike kasuks. Selle viimase valiku tegemiseks tundsingi, et oleks ikka kohe hirmsasti vaja teada, kui suur see emme siis täpselt on, tema aga "jonnis". Nimelt katsusin demonstratiivselt ühel õhtul elutoas oma puusa ja vööümbermõõtu mõõtes ka ema seda tegema ärgitada, tema aga ühmas, et tal saade käib ja nagunii on täna palju torti söönud, ei tema taha ennast mõõta. Nojah... tähtaeg pressis peale ja kuna ma ei tahtnud oma plaane reeta (kuna kui pluus tuleb üllatusena, pean põhimõtteliselt muretsema vaid suuruse, istuvuse ja üldmulje pärast ning kui pluus neile kriteeriumeile vastab, on kingisaaja igal juhul rahul, oma õmblemahakkamise plaanidest teada andes aga oleksin saanud miljon detailidesse ulatuvat nõudmist, millele kõigile töö vastama peaks ja isegi kui vastaks, siis poleks ilmselt lõpuks ikkagi "päris see"), otsustasin minna libedale teele ja oletada. Leidsin oma varudest ühe Burda printsesslõike ja mõõtnud selle üle, tundus, et ehk isegi sobib, hoidsin hambad ristis ja asusin hirmuga õmblema, kusjuures enda peal proovides ma suurt sotti ei saanud, kas asi üldse normaalne välja näeb. Mitu korda tegin parandusi ja korrektuure, kuna ikka tundus kusagilt kipakas ja ma tegelikult ei saanud arugi, milline ta välja nägema või kuidas (minu seljas) hoidma peaks.

Lõpptulemus? Loteriivõit! Ma poleks nii head istuvust lootagi julgenud, aga näed, täkkesse läks. Isegi emme ise ütles, et "vedas mul" ja tõesti vedas meenutades ühte vana seelikulugu, kus astumisruumi andmiseks lõhiku asemel ette paar volti otsustasin teha ja mida üle andes sain seetõttu küllaltki korraliku nördimusavalduse osaliseks :D Seekord oli nõudlik kingisaaja aga rahul, mulle tundus, et lõpptulemusega isegi rohkem rahul kui ma ise (mis tegelikult ju ongi peamine), küll aga mainiti ära see pisike asi, et printsessõmblus võiks ikka rohkem rinna pealt joosta ja mitte nii küljelt kui ta jooksis, aga... Ma arvan, et see väike viga on täiesti andestatav arvestades asjaolu, et ma tegelikult kandja mõõte ei teadnud ega tööd talle valmistamise käigus kordagi selga proovida ei saanud.

Selline ta siis välja tuli:





Käeavasid ma ei kantinud - nimelt tegin viimased õmblustööd suvilas, kus mul overloki polnud ja liimiriiet samuti mitte, ning ma ausalt öeldes ei teagi, kuidas ma päris täpselt neid kantinud oleks, mõtlesin mis ma mõtlesin ja otsustasin proovida käeaugu serva kaks korda tagasi pöörata. Nooh-jaaah, mitte just kõige kirkam idee, ma tean ja natuke tahtis ta ikka kiskuma jääda, aga loodetavasti sai lõpuks enam-vähem normaalne hoidma... Või mis teie arvate?

Ma katsun lähiajal enam mitte nii kauaks ära kaduda :)

Teie Aveli

Viimasel ajal ei ole ma kohe üldse enam õmblemise lainel millegipärast... Viimased tehtud esemed on kõik kellelegi sünnipäevakingituseks või muidu teene korras parandustööd või muu selline olnud ja samamoodi ootab kangakoti peal hunnik, kus on paar paari parandamist ootavaid teksaseid, ühed lühemaks tegemist vajavad püksid, kaks dressikat, millele suure pealekäimise tulemusena lubasin uued kätised õmmelda ja vana öösärk, millest peaksin tegema taskurätikuid, kuna väidetavalt on see ju just nii hea ja pehme materjal taskurätikute jaoks ja taskurätikuid läheb ikka vaja. Liiatigi ei vaja vist mainimist, et ükski neist ootel olevatest töödest ei ole sinna ootejärjekorda sattunud minu enda initsiatiivil, vaid ikka lähikonna mõnusa teadmise kaudu, et Aveli meil ju õmbleb... Nojah, kui nii mõelda, siis mis see pükste lühemaks tegemine ära ei ole, poole tunni töö... või teksade parandamine, samas kui pean selle jaoks masina üles seadma, niiti otsima, pinged paika sättima, proovilapi peal pool tunnikest masinaga jagelema ja pärast veel kõik ära ka koristama, siis... no ütleme nii, et sellist vaeva näeksin ma parema meelega mõne uue asja õmblemiseks kui mingite pisiparanduste ja kodutekstiilide tegemiseks. Jah, ma olen selles mõttes ikka vastutuleliik, et lõppkokkuvõttes teen need delegeeritud tööd ikka ära, aga samas võivad parandamist ootavad teksad mul kapi peal vabalt ka pool aastat seista, enne kui ennast selle tööga tegelema suudan sundida (ja antud juhul on need kaks paari vist isegi kauem kui pool aastat minu käes olnud...ups), sest lihtsalt... võib-olla on asi jälle selles, et ma ei ole selline... käsitöölane käsitöö nautimise mõttes? Või no, muidugi meeldib mulle õmblemine, muidu ma ju seda ei teeks, aga ma ei suuda nokitseda ja tilu-lilutada mingisuguse asja kallal, mille ainus funktsioon on see, et tahtsin proovida seda teha või et see on nunnu (no teate ju küll neid käsitöösõltlasi, kelle kodu igat horisontaalpinda katab kas heegeldatud linik või lapitekk või kaltsuvaip või taburetipadi, iga riiuli ja akna ette on riputatud omavahel sobimatud heegeldatud kardinad ning diivani peal on mustmiljon erinevas tehnikas käsitööpatja, seda, et kogu perel on kümneks aastaks sokkide-kinnaste tagavara olemas, ei maksa vist mainidagi). Selles mõttes, et mina hakkan ikkagi õmblema siis, kui ma tahan omale mingit konkreetset rõivaeset, mitte selleks, et tahaks nagu midagi õmmelda ja kui minu seesugusest vaatest aru saada, ei tohiks olla imestusväärne, et igasugune parandamine ja kohandamine ja kodutekstiilide valmistamine on ikka paras okas pepus. Ühesõnaga, kuna minu viimased õmblustööd on kõik olnud kingitused kellelegi teisele ja ootamas on veel paras ports tülikavõitu parandamistööd, siis kokkuvõttes on mul õmblusmotivatsioon hoopiski kadunud. Ootamas on küll juba pooleldi valmis õmmeldud värvilisest kunstsiidist seelik, superilus kangas kombenesooni jaoks ja materjalid väga vajaliku valge spordirinnahoidja tarvis, aga ma lihtsalt ei suuda asja käsile võtta ja õmblemisega pihta hakata. Ei taha no. Ja õnneks on mul praegu mitteõmblemisettekäändeks ka see, et viisin reedel lõpuks oma overloki hooldusesse, seega no sewing for me for a while... Muidugi ei maksa minust valesti aru saada, mul on hea meel kui saan millegi omaõmmeldu kinkimisega kellelegi heameelt valmistada, aga praeguseks on seda lihtsalt kuidagi liiga palju järjest saanud - juuni algusest alates pole ma õmmelnud omale mitte ühtegi asja, samas kui kingitusi on selle ajaga masina alt tulnud täpselt seitse - lõpuks muutub see gabariitide hindamine ja pidev muretsemine, et kas kingisaaja ka lõpuks asjaga rahule jääb ikka päris närvesöövaks, kui aus olla. Nojah ja siis tuleb veel nüüd klapitada kuidagi vaatamata suhteliselt väikesele EAP-de arvule meeletult üle pea kasvav koolitöö ja trennitegemine ja... Igatahes, kuigi mul kõik need kingitused siin blogis veel ette näidatud ei ole (küll jõuab), siis täna otsustasin näidata midagi hoopis huvitavamat, nimelt värvisime suvel Aivoga ühe seina mustriliseks. Just nii, värvisime mustriliseks. Mul oli tegelikult peas see plaan juba ammu paigas ja kui siis ühel õhtul Tommi grillis salatitaldriku kõrval ruudulisele paberile mustri üles joonistasin, oli ainult paari päeva küsimus, et see vastaval kujul ka seina peale saaks.
Minu mustrilooming paberil:
Paberilt skännisime pildi arvutisse, lisasime natuke värvi ja lasime siis projektoriga seina peale, et teibiga piirjooned üle käia:
Ja siis läks värvimine lahti:

Ma ei tea kui paljud minu lugejad jälgivad Esta Kohustusliku tegevusvabaduse blogi, aga kui keegi siinsetest sattus lugema tema mõni aeg tagasi kirjutatud postitust kleidist, mille õmblemise juures kõik-kõik-kõik näis viltu minevat, siis minu sinisemummulise kleidi sünnilugu konkureerib Tourette'i kleidi tiitlile samuti täie õigusega. Ühesõnaga... oli mul siis jupp kangast, mis mulle juba hirmus ammu Kangadžunglis silma oli jäänud ja mille natuke vähem ammu (kuid siiski ammu) olin ära ostnud, ainult tegemiseni polnud veel jõudnud. Algusest peale oli plaan õmmelda maksikleit ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis isegi kleidikavand oli enne valmis kui kangas ostetud sai, aga kuna antud kangas oli ammu meelel ja enam-vähem ta sellele kleidile nagu sobis ja ühtegi paremat kangast mulle ka silma ei hakanud, siis nii ta jäi. Võtsin siis ühe vana printsesslõike ülemiseks osaks ja mõtlesin, et teen seelikuosa niisma, puusalt. Väga palju kangast mul polnud, et seelikut laiaks teha, aga kui mõõtsin allääre laiust niisuguseks, et ikka astuma-tantsima mahuks, siis paistis ikka välja tulevat ja selle arvestusega tegingi saatusliku vea - nimelt olin veendunud, et kui allserv juba tantsimast kannatab, siis kitsaks asi ju küll jääda ei saa ja joonistasingi kangale kumara kaarega pooliku vööümbermõõdu ning mõõtsin sellest alla seeliku pikkuse nii, et allserva laius sobilik jääks (keeruline ja ilmselt päris ebakorrektne seletus, aga põhimõtteliselt tegin tavalise poolklošši protseduure lihtsalt natuke kitsama seelikuga kui poolklošš), lõikasin tükid kangast välja ja traageldasin kokku ja proovisin selga ja... ja avastasin, et oleks tulnud ikka vaadata, kas seeliku see osa, mis puusa kohalt mulle ümber mahtuma peab, ikka päriselt ka mulle puusa koha pealt ümber mahub! Nojah. Kuna kangast oli vähe ei jäänud üle muud kui leppida lühema seelikuga, mille mahuks ebaõnnestunud seelikutükkidest välja lõikama ja kui olin harjunud mõttega, et kleit tuleb lühike, paistis kõik jälle lepase reega minevat, kuid seda kuni hetkeni kui seeliku- ja pihaosa omavahel kokku said õmmeldud. Siis avastasin, et olin seeliku vöökaare liiga suure teinud ja külgedelt hoidis vööõmblus nii nagu mul oleksid seal väikesed sarved kleidi all peidus. Hakkasin siis vöökohta korrigeerima (põhimõtteliselt seelikuosa vöökoha kaart vähendama) ja lõpuks sain selle enam-vähem korda, siis avastasin, et selle sättimise ja sobitamise käigus on kleit külgedelt hoopis lühem kui eest ja tagant ning hakkasin seda timmima... Kogu selle plätserdamise tulemuseks oli see, et algselt (pärast maksikleidi mõttest loobumist muidugi) poolde reide plaanitud pikkusega kleit kattis pärast allserva viimistlemast vaid napilt tagumiku ära. Tagatipuks läks untsu kaelakaare ja käeaukude kantimine. Tegin lõikekohased kandid, aga mingil, ma ei teagi missugusel, müstilisel viisil jäi kleit ühel õlal hoopis laiem kui teisel. Lõin käega ja rohkem nikerdada ei viitsinud, nagunii oli see töö juba pärast pika seelikuosa ebaõnnestumist hukule määratud, ühe korra panin teise ikkagi selga, samal päeval Klunkerit vaatamas käies, sest ometi ei saa ju lubada seda, et kleit valmis õmmeldud ja kohe kapinurka jääb, kuid rohkem ma suure tõenäosusega antud taiest ka kõige parema tahtmise juures kandma ei hakka!

Selline siis tuli minu "lasteaiakleit" (ma ei tea, aga mulle meenutab see nii väga just sellist kleidikest, mis pikkuse poolest pigem pluusi tiitlit vääriks, kuid mida siiski lapsevanemad oma tütardele lasteaias mängimiseks paksude soonikkoes sukapükste peale selga sobitavad, kui mina lasteaias käisin, siis olid niisugused küll mitmel tüdrukul):




 Põhimõtteliselt sellised emotsioonid siis:
Ühesõnaga jälle üks nässuläinud õmblustöö :(

Aveli

Kevadepoole otsustasin õmmelda kingiks ühe särgi - see läks nässu! See tähendab, et tegelikult tuli täitsa ilus ja korralik särk, ainult et juhtus nii nagu kingituseks tehtud või valitud riideesemetega ikka juhtuma kipub - gabariiditunnetus osutus kehvaks ja tulemuseks oli särk, mis muidu nagu kena ja täitsa vinks-vonks, aga subjekti seljas natuke liiga lai, natuke liiga lühike ja natuke suure kaelusega... Ühesõnaga ei sobinud see minu tehtud särk ja võite ette kujutada minu hingepiinu kui kingisaaja oma ihuõmblejal minu tehtud särgi ümber õmmelda lasi (kusjuures "minu õmmeldust" jäi alles täpselt kaks õmblust - varrukapalistused). Nojah, mossitasin siis natuke, kuid samas pidin tõdema, et see uus ja ümbertehtud särk nägi omaniku seljas ikka pagana hea välja... Aga ikkagi, eksole :D

Igatahes... mitte sellest särgist ei tahtnud ma täna rääkida. Kui kingituseks särgi õmblemise mõte mulle pähe tuli, siis esmalt sai valmis tõesti eelpoolkirjeldatud särk, kuid juba algusest peale oli plaanis veel kahele toredale poisile särgid kinkida ja õnneks osaksin ma nende dimensioone paremini hinnata (või pole nad lihtsalt nii pirtsakad). Ühesõnaga, ülejäänud kaks kingisaajat kannavad oma (algversioonis) särke küll uhkuse ja heameelega (mitte et sel kolmandal oma särgi üle hea meel poleks olnud, oli küll, lihtsalt...see tehti pärast ümber...).

Lõikega oli ka omaette jama, tegelikult olin juba ammu otsinud täiesti tavalist ja hästi lihtsat T-särgi lõiget ja silma ei olnud mulle jäänud muud kui Burdastyle'i "Pete", mille eet ma aga nelja dollarit maksta küll ei tahtnud (olen vist kirjutanud varem ka, et üldjuhul katsun läbi ajada lõigete eest maksmata) ja midagi sarnast ühestki paberkandjal Burdast ma ka leida ei suutnud. Lappasin neid raamatukogus ikka kümnete aastate kaupa läbi ja tõesti hämmastav - T-särgi põhilõiget sealt ei leia! Lõpuks võtsin kapist ühe raglaanlõikelise suure Adidase särgi ja joonistasin selle pealt ise lõike maha. Nagu välja tuli, on raglaanlõike puhul ainult see väike miinus, et erinevatesse suurustesse on seda vahest raskem teisendada kui tavalise varrukaga lõiget, aga kui lõpuks asja käppa saab, tulevad täitsa kenad särgid :)

Näitamisele tuleb siis sel korral kolmest särgist ainult üks. Piltidele poseerima palusin vennaraasu Raidi, kelle keskkooli lõpu puhul kingiks saadud särk erinevalt mõnest teisest (khmkhmkhm) kenasti välja tuli ja mille kohta pidavat isegi küsitud olema, et kust ta niisuguse sai. Materjaliks valgesäbruline salatiroheline hästi langev lükra Abakhani kaalurestist.









Aveli :)

https://www.funkifabrics.com/product/353

Lõppkokkuvõttes jäin pükstega väga rahule ja isegi vanaema kiitis mitu korda, et ikka nii ilusad retuusid olen omale teinud :) Sellel suvel ma igatahes vist teksaseid jalga pannud polegi...

Ämbritäis mustikaid on ikka ämbritäis mustikaid ja minu köögisekeldused jätkuvad! Seekord proovisin kätt mustikamuffinitega ja pooljuhuslikult improviseeritud täidist taignaga kokku segades avastasin täitsa uue ja huvitava maitsekoosluse, mis lausa keele alla viis. Järgmisel päeval proovisin uuesti ja panin täpselt koostisosad ja kogused kirja, et teinekordki sama maitsvaid muffineid küpsetada saaks. Täna jagangi mõnusate mustikamuffinite valmistamise juhiseid ka teiega :)

Ligikaudu 20 muffini küpsetamiseks läheb tarvis:

• 200g võid
• 1,5 klaasi suhkrut
• 3 muna
• 4 tl vaniljesuhkrut
• 2 2/3 klaasi jahu
• 1,5 tl küpsetuspulbrit
• 2/3 klaasi piima
• 1 banaan
• 2 klaasi mustikaid
• 150g toorjuustu

Ja et neist toorainetest ka muffinid valmis saaks, tuleb toimida nii:

Hõõru segamini toasoe või ja suhkur, lisa munad ja sega ühtlaseks. Lisa kuivained ja viimaks piim. Teises kausis püreesta banaan ning mustikad, hõõru kokku toorjuustuga, lisa antud segu taigna hulka ning sega ühtlaseks. Jaota taigen muffinivormidesse nii, et taigen täidab vormi u 2/3 ulatuses ja küpseta ahjus 225 kraadi juures 20-25 minutit.

Valmis muffinid on pealt kergelt pruunikad, kuid seest sirelilillad ja maitsevad muffini kohta ebaharilikult mahlaselt ja mustikaselt. Igal juhul väärt proovimist!


Seekord sain päevavalgel õnneks ka mõne parema pildi, eriti meeldib mulle esimene pilt - minul pole küll kahju oma muffinit herilasega jagada :)

Aveli

Oioi... Olin ära kadunud, tean. Lihtsalt vahele tuli palju tantsu ja jooksu ja muud seiklemist...ühesõnaga SUVI! Ja tegelikult tahaks ikka sulistada ringi mujal kui internetiavarustes, kuid kuna mul nagunii siia tegelikult asja oli (või vähemalt sisemine kohusetunne asja tekitas), mõtlesin, et pean ennast kokku võtma ja ka Logiraamatus elumärke näitama, sest muidu hakkaks varsti ikka kohe päris piinlik juba ja kellel seda siis ikka vaja on, eksole :) Õmblustöid on tegelikult ka täitsa omajagu ette näidata, kuid nendega kiiret ei ole ja eest ära nad ka ei jookse, millega aga on kiire, on hooajalised loodusannid ja lõputud võimalused neist head-paremat kokku keerata. Käisin minagi siis üleeile metsas mustikal (mind tundvad inimesed võiksid nüüd küll laginal naerma hakata, sest ma ei käi metsas marju korjamas, mitte kunagi, seenel võib mind näha igal sügisel, kuid oma selga ma marjul haigeks küürutada ikka kohe üldse ei taha, välja arvatud see praegune kummaline kord siis...), ja korjasin endalegi üllatuseks terve pisikese ämbritäie mõnusaid lillasid marju. Koju jõudes otsustasin, et moosi mina keetma ei hakka - igal aasta saab nii tehtud, et pikka aega vaeva nähtud, korjatud-puhastatud-keedetud ja lõpuks kaob see moos kuhugi keldrinurka ning siis võib-olla millalgi sööb keegi selle pudru peal ära ja ikka nagu oleks suur vaev kuidagimoodi tühja läinud, selle asemel mõtlesin, et nüüd, paar päeva sööme lihtsalt peoga mustikaid.... ja piimaga mustikaid ja mustikakooki ja mustikajooki ja... Ühesõnaga nautida tuleb kohe ja täiega, sest siis ikka on tunda ka, mille nimel tööd sai tehtud :)
Igatahes asusingi katsetama ja juba esimene improvisatsiooniproov lõppes väga positiivse üllatusega ja seda üllatust täna teiega jagama hakkangi.

Lubage tutvustada: pampararampampampampampampaaa... mustika-jäätise kokteil!
4 suure kruusitäie kokteili valmistamiseks läheb vaja:

• mitusada grammi mustikaid
• 1 banaan
• 1l vaniljejäätist
• 0,5l Sprite'i
• serveerimiseks veel mustikaid

Valmistamine:
Püreesta banaan ja mustikad, mikserda kokku jäätisega, lisa Sprite ja sega veel veidi, jaga klaasidesse, lisa kõrs ning kaunistuseks veel mõned mustikad. Naudi kohe!

Mõnusat maiustamist ja luban, et katsun mitte enam nii kauaks ära kaduda,

Aveli :)