Hell of a story for you today! Kell on 3.02 kuuendal veebruaril ja ma olen kaks päeva järjest õmmelnud omale lühikesi retuuse. Kuupäeva panen siia kirja seetõttu, et suure tõenäosusega ei postita ma seda teksti täna, vaid kunagi natuke hiljem, kui pildid juurde lisada saan, et aga emotsioon oleks värske ja üldse midagi kirja saaks (sest sellise fiasko unustaks hea meelega võimalikult ruttu ära ja usun, et näiteks järgmisel nädalal ei taha ma seda enam üldse nii detailideni meenutada, et sellest siin midagi kirjutada ja näeksite ilmselt ainult pilte). Aga asja juurde, ostsin omale eelmisel nädalal suhteliselt ilumeele ajel Abakhani kaalurestist lükrat. Ilumeele ses suhtes, et tegelikult on mul trenniriideid (sh retuuse) täiesti piisavalt, aga... need kõik on liiga "jooksjakad". No ma olengi ju jooksja, aga samas olen ma ka tantsija... või tegelikult peaksin ma vist seletama, mis teeb retuusidest just jooksuretuusid, sest usun, et paljudele võib see üpris arusaamatuks jääda, nimelt jooksuretuusidel on tihtilugu lisaks kummile värvlis sees pool ka pingutamiseks nöör ning värvli külge õmmeldud, kuid pükste sissepoole jääv pisike tasku, peale selle ulatub suhteliselt peenikese kummiga värvel enamasti peaaegu vöökohani. Joostes on see täitsa okei - tasku kulub tihti ära ja nöör hoiab retuusid jalas, kuid tantsutrennis, kus pluusi asemel on retuuside all trikoo, jääb see pussakas sel vöökohas ikka päris kole, kui olenevalt trennist tuleb sinna peale paigutada veel ka seelik, siis ei oska enam üldse kuidagi sättida seda... Muidugi on mul ka paar "tantsuretuuse", mis on täitsa tavalised, ilma nööride-lukkude-taskuteta, aga... Tahaks ikka veel midagi ilusat ja universaalset, kas või jooksmiseks. Nii ma siis nillisingi terve aeg kui hiljutisel Rootsi kruiisil linna peal käisime igas spordipoes Nike pro superilusaid liibukaid, aga... need on nii kallid ja mul tõesti ei ole 50 eurot nende eest välja käia, eriti kui mul kriitiliselt võttes ei ole uusi retuuse just hädasti tarvis. Niisiis, ostsin Abakhanist lükrat. Selline ilus kangas, mitte just n-ö musternäide (see, mis 18 eurot meeter maksab ja ühelt poolt sätendavalt läigib, no see, millest võimlejate trikood alati tehakse), vaid selline natuke matim ja siidisema läike ja tekstuuriga, kuid üldiselt umbes sama paks ja veniv. Ja siis ma hakkasin õmblema. Lõige pärineb Burdast ja see on mul juba paar aastat tagasi välja joonistatud ja kuna olin selle järgi ka varem õmmelnud, olin kindel, et sobivus on hea. Võtsin endale pähe, et nendest peavad tulema superilusad püksid, sama ilusad, veel ilusamad, kui igasugused Nike prod ja seega õmblesin neid ka väga püüdlikult., ühte reie siseküljeõmblust harutasin kaks korda lahti (ooverlokiõmblus, mõelge ise), kuna ülaservas jäi õmblusvaru natuke liiga suureks kahekordselt üle tehtud õmblus ei ole ikka "nagu päris", põdesin isegi seda, et poeretuuside õmblused on tehtud kuidagi teistsuguse, sellise pehme ja karvasema (?) niidiga, aga minul on ainult tavaline niit, hiljem (st täna hommikul Karnaluksis käies) sain teada, et see on tekstureeritud niit ja täitsa müügil, kuid minu pükstesse see sellegipoolest ei jõudnud. Igal juhul, eilseks õhtuks olin omadega niikaugel, et püksid said jalga, ka allservad olid ilusti ära palistatud ja kusjuures täitsa päris ja korraliku katteõmblusega, milleks masina seadistamise selgekstegemiseks sai ainus motiveeriv jõud olla saada omale perfektsed retuusid ja üllatuslikul kombel (üllatuslikul seetõttu, et ma ei ole just tuntud oma masinatega hästi läbi saamise poolest) tuli õmblus ilusti pea kohe välja! Läksin õndsa ju lootusrikka tundega magama teades, et järgmiseks päevaks on jäänud ainult värvel. Kuigi olin ostnud paraja kitsa pesukummi, otsustasin minna Karnaluksi uurima, kas ehk ei ole võimalik leida mõnd kummi, mis oleks piisavalt sile ja õhuke (mitte selline paks ja robustne, nagu need kõige tavalisemad erinevates laiustes mustad ja valged kummid, mida igas kangapoes müüakse), et meenutaks minu inspiratsiooniks olnud Nike pükste kummivärvlit ning silme ees oli ka, et värvilt võiks see olla roosa, mis minu tumesinise kangaga eriti hästi kokku läheks. Ja ma leidsingi, leidsin roosa ja lilla ja sinise ja punase ja kollase ja teistmoodi sinise ja... enam-vähem igat värvi peale musta ja valge, aga mulle sobis, sest roosa oli olemas. Kahjuks oli sellist kummi vaid ühes kindlas laiuses (2,5 cm), mis oli pisut kitsam kui oleksin soovinud, aga... ega kõike ka ei saa, mida tahta, lasin müüjal algselt mõõta meetri, arvasin, et kuskil 70 cm kulub ära ja ülejäänuga saan proovilapil proovida, kuid müüa ütles, et kuna rullis vaid natuke üle kahe meetri seda oligi, tuleb odavam kogu rull ära osta, mingi poliitika, et juhul kui nad mõõdavad ja lõikavad sulle mingi väikese koguse, tuleb hinnale otsa 50% (kuigi ma ei saa aru, mis vahe koguseliselt on, kas nad mõõdavad ja lõikavad mulle kaks meetrit või rullis ongi kaks meetrit). Võtsin siis kogu jupi ära ja mõtlesin, et ei tea, mis ma ülejäänuga küll peale hakkan, et kahtesid samasuguseid retuuse ju ikka ei teeks ja paras jupp jääb ikka üle, oh, I couldn't have been more wrong...
Hakkan mina siis kummi ringiks õmblema, et saaks ta pükste külge kinnitada ja... masin tõmbab kõik niidid mingisse suurde ja suvalisse pusasse ja long story short, pidin lõikama kummi katki, et teda kuidagitkimoodi kätte saada, allesjäänud kumm jäi liiga lühikeseks ning tänasin õnne, et juhtus nii, et sain teda rohkem ja võin uue jupi lõigata. töötasin siis välja uue ringiksõmblemisemeetodi ja sain sellega ka enam-vähem hakkama. Päris Nike pro ei olnud, aga... mõtlesin, et küll ma ta pükste külge kinnitamisel ilusaks vuntsin. Asusingi värvlit pükste külge kinnitama, traageldasin ilusti esmalt kinni ja proovisin proovilapi peal (ikka oma uue lemmiku, katteõmblusega) ning kõik oli tibens-tobens. Asusin siis pükste kallale ja ilus oli asi täpselt kuni jalgevaheõmbluseni (ees ja keskel), kus masin otsustas, et see kangas ja õmblus ja kumm on tema jaoks liiga paks või liiga roosa või liiga nõme ning tikkis pisted nii lühikesed ja pussakad, et kole oli vaadata, aga õmblesin ikkagi lõpuni ning siis avastasin, et lisaks koledale esiosale, oli nõela taga olevate niitide pinge ilmselt ka natuke lõtv olnud, ja õmblused ei olnud üldse nii kenad, nagu nad pidid olema. Minu püksid pidid aga tulema perfektsed ja nii ma kõik lahti harutasingi. Põhimõtteliselt õmblesin ja harutasin seda sama kummi veel umbes kolm korda ja uskuge mind, harutada õhukesel lükral katteõmblust ei ole mingi lust või lillepidu. Kuigi vahepeal olid püksid juba enam-vähem valmis ja ilusad ei olnud ma ikkagi rahul ning lõpuks, kui ooverlok enam üldse koostööd teha ei tahtnud, lõikasin kummi lihtsalt pükste küljest ära. Pole vist vaja mainida, et selleks hetkeks olid juba närvid viimseni pingul ning nutt kurgus, sest kuidas saab nii olla, et senimaani perfektsed püksid lähevad nüüd aiataha selle pärast, et ooverlok ei õmble üle õmbluste mingit nõmedat kummi. Läksin kompromissile ja otsustasin pöörduda tagasi pesukummi ja kummikanali kontseptsiooni juurde. Tore! Ainuke viga oli selles, et nüüd, kui olin koos kummiga (mis pidi pükste ülaservale 2 cm pikkust juurde andma, maha lõiganud veel cm jagu kangast ja kuna juba algselt oli mõte teha püksid suhteliselt madala värvliga, kiskus nüüd see värvel ikka eriti madalaks, sest kummikanali jaoks tuleb seda veel ju sisse keerata. Uueks ideeks sai teha kummikanal eraldi riideribast ning õmmelda see pükste külge ikka selle sama uue katteõmblusega nii, et kõik õmblusvarud kenasti selle alla jäävad. ÄKÄÄ! Hindasin jälle üle oma masina võimet paksu (antud juhul siis kokku vist isegi viiekihilist) kangast õmmelda. Jälle harutamine ja kiskumine ning lootusetusetunne, mis siis nüüd? Kas ma tõesti ei saagi kunagi oma pükse valmis? Jõudsin juba enesehinnangu maapõhja tampida, otsustada, et ma ei õmble enam üldse tükk aega midagi, sest ma nagunii ei saa sellega hakkama ja sealjuures kogemata oma õmblustarvete karbi ümber ajada nii, et kogu maa nööpnõelu täis sai, kui otsustasin, et teen siis lihtsalt tavalise kummikanali - ooverlokitan riideriba toruna pükste külge ja ajan kummi sisse, võimalikult laia, et tasa teha eelnevat hävitustööd. Ainuke probleem oli, et mul ei olnud laiemat kummi, roosa olin kõik ära rappinud ja pesukumm jäi ikka liiga kitsaks... viimaks õmblesin kaks juppi roosat kummi kokku ja täpselt paraja laiusega kummikanali värvliks, ajasin kummi sisse ja...valmis. Lõpuks. Ja kui aus olla, siis tulemus on üllatuslikult isegi "täitsa nagu poest ostetud". Kummikanali tõttu küll mitte just päris selline nagu algne idee ja inspiratsioon, aga vähemalt tean ma ise, et seal sees on roosat värvi kumm :D

Minu inspiratsiooniks olnud Nike retuuside üks sarnasemaid variante:



http://www.wiggle.co.uk/nike-womens-pro-7-short/

Ja minu õmmeldud retuusid isiklikult:





Aveli :)

P.S. Ausõna, ma tegelikult olen varem ka retuuse õmmelnud :D