Mul on alati olnud mingi kiiks valgete riietega... Mulle väga meeldib nende välimus (no mitte just nii, et kõik riided korraga seljas valged peaksid olema, aga no nii üldiselt), kuid samas ei suuda ma ennast eriti tihti sundida ostma (või õmblema) midagi valget. Ei tea, kas on selleks põhjuseks siis lapsepõlves sisse süstitud praktilisus, et valget asja ei saa selga panna, kuna see läheb kohe mustaks või mingi muu seesmisest vastuolust tulenev asjaolu, aga kui üldse, siis suudan ennast veenda omama valget pluusi või jakki, kuid mitte kunagi seelikut või pükse, sest nendega ei julge ju pargipingilegi istuda. Seekord sain oma hirmu valge ees jälle maha surutud ja olen väga õnnelik oma uue lumivalge topi üle, mille pildilepüüdmine osutus ootamatu paduvihma tõttu parajaks katsumuseks, aga lõpuks tasus kannatlikkus siiski ära:






Lõikeks kasutasin sama lõiget mille järgi oma põhikooli lõpukleidi korseti õmblesin ja lisasin lihtsad õlapaelad, olin kindel, et see lõige mulle sobib, aga nagu juba eelmine kasutamine pitsilise topi juures näitas, tuli ka seekord pluusi alakõhu piirkonnast pisut sisse võtta, mida lõpukorseti juures tähele ei pannud, kuna viimane on tehtud nöörimissüsteemiga ja seega pole oluline, et ta alt natuke laiem on. Materjal on juba mõnda aega tagasi Kangadžunglist soetatud puuvill (või teksa, nagu tšekil kirjas oli). Kuna kangas on natuke veniv, otsustasin, et ei hakka lukku panema, saab rutem ja lihtsamini, kuid tagantjärele mõeldes oleks vist võinud ikka panna, kuna üle pea tõmbamine (eriti meigise näoga) on ikka paras kunsttükk :) Eks tegelikult ka see pluus kuulu mu "in desparate need of basics" sarja, sest kõiksuguste kirjumirjude seelikute-pükste juurde on juba ammu tarvis mõnda rahulikumat ülemist osa, mis oleks pisut soliidsem kui tavaline trikotaažtopp ja ma usun, et seda ülesannet täidab uus pluus hästi!

Aveli