Otsi logiraamatust:

Toetab Blogger.

Minust

Minust
Tere, mina olen Aveli. Siin väikeses blogipesas saate näha minu loomingulisi katsetusi õmblemise vallas :)

Hakka lugejaks:

Follow this blog with blogger!

Järgi logiraamatut:



Follow on Bloglovin

Follow Me on Pinterest

Võtan osa...

Spring Race Challenge

Soovid teadet uuest postitusest?

Märksõnad

õmblemine ( 68 ) tee ise ( 50 ) pluus ( 33 ) kingitused ( 26 ) inspiratsioon ( 23 ) sport ( 22 ) ilu ( 19 ) aksessuaarid ( 17 ) filosofeerimine ( 17 ) lõiked ( 17 ) meestele ( 17 ) dressid ( 16 ) kleit ( 16 ) seelik ( 12 ) ehted ( 11 ) pildistamine ( 10 ) ümbertegemine ( 10 ) esinemisriided ( 9 ) kangad ( 9 ) püksid ( 9 ) juuksed ( 8 ) kosmeetika ( 8 ) retuusid ( 8 ) T-särk ( 7 ) jõulud ( 7 ) pinterest ( 7 ) suvi ( 7 ) toit ( 7 ) õppimine ( 7 ) kaelakee ( 6 ) kangapoed ( 6 ) blogi ( 5 ) korsett ( 5 ) kott ( 5 ) küüned ( 5 ) küünelakk ( 5 ) õmblusmasin ( 5 ) kudumine ( 4 ) overlok ( 4 ) Kandes omaloomingut ( 3 ) Sedamoodi ( 3 ) Vahvate asjade logiraamat ( 3 ) kujundus ( 3 ) käekett ( 3 ) pesu ( 3 ) pits ( 3 ) sisustus ( 3 ) teksa ( 3 ) Spring race challenge ( 2 ) ebaõnnestumine ( 2 ) isetegija ( 2 ) kangavärv ( 2 ) kikilips ( 2 ) kreem ( 2 ) käevõru ( 2 ) lastele ( 2 ) lips ( 2 ) lõpetamine ( 2 ) mustikad ( 2 ) mänguasjad ( 2 ) parandamine ( 2 ) raha ( 2 ) retsept ( 2 ) salv ( 2 ) sokid ( 2 ) teeme koos ( 2 ) teksased ( 2 ) ujumisriided ( 2 ) villased sokid ( 2 ) õpetus ( 2 ) Andorra ( 1 ) auhind ( 1 ) autosse ( 1 ) bikiinid ( 1 ) denim24.ee ( 1 ) huulepalsam ( 1 ) in English ( 1 ) jakk ( 1 ) juuksehooldus ( 1 ) juuksemask ( 1 ) kompott ( 1 ) krae ( 1 ) käsitsi ( 1 ) lappimine ( 1 ) lihavõtted ( 1 ) muffinid ( 1 ) mäng ( 1 ) pleegitamine ( 1 ) raamatud ( 1 ) rahvarõivad ( 1 ) reis ( 1 ) reklaampostitus ( 1 ) remont ( 1 ) salat ( 1 ) sein ( 1 ) sõrmus ( 1 ) triiksärk ( 1 ) trikoo ( 1 ) vest ( 1 ) voltimine ( 1 ) ümbrik ( 1 )
30 jaanuar 2013

Ekstravagantsetest kleitidest

Olen tähele pannud, et paljud õmblemisega tegelevad blogijad kirjutavad väga tihti ekstavagantsetest kleitidest, mis nad mõne konkreetse sündmuse puhuks õmmelnud on. Need kleidid on alati väga ilusad ja äärmiselt omanäolised. Alati aga, kui juhtun lugema mõnd blogi, kus iga teine postitus räägib jälle uuest pidukleidist, hakkan paratamatult mõtlema, et kas need kleidid kõik lõpuks ka kantud saavad? Kas need jäävad lihtsalt kapipõhja vedelema või antakse ära kellelegi, kes seda vajaks, kuid endale lubada ei saa? Kas pärast eksklusiivset kandmiskorda müüakse kleit kusagil internetiturul maha? Ma ei räägi seda üldse halvustavalt ja tegelikult meeldiks ka mulle endale väga õmmelda tihemini ekstravagantsemaid, koheselt kõigi pilke püüdvaid ja ahhetamapanevaid rõivaesemeid ning ilmselt oleks sel puhul ka seda blogi oluliselt põnevam lugeda, kuid ma ei tea, kas olen lihtsalt liiga praktiliselt meelestatud või olen nii palju kõrvalt näinud, kuidas kleidid, mis rakendust ei leia kappi seisma jäävad, et ei suuda end enam igaks ürituseks uut kostüümi õmblema sundida. Jah, ei ole harvad juhused kui õmblen mõnd eesolevat üritust silmas pidades uue seeliku või pluusi, kuid enamasti katsun ta teha sellise, mida hiljem suurema osa oma garderoobiga kombineerida saaksin ja seega ka igapäevaselt kanda võiksin ning nii jõuavad ka siia teie ette enamjaolt seesugused rõivaesemed, mis minu silmis on küll väga kaunid ja praktilised, kuid paratamatult mitte nii ekstravagantsed, et kaht korda kandmist sama seltskonna ees välja ei kannataks. Tegelikult olen ka mina õmmelnud ikka väga pidulikke kleite, päris mitu. Oli aeg, mil igal aastal lisandus kappi üks-kaks kleiti, seda kooliajal, mil korraldasin Tallinna Kanutiaia Noortemaja Rõivaste Disaini ja Õmblemise Stuudioga Tallina koolide vahelist moeshowd "Sedamoodi" ning teadustajana oli vaja iga kord laval uues valguses särada, lisades neile viiele kleidile kaks lõpukleiti ning veel mõne tähtsama sündmuse jaoks õmmeldud kleidid, on mul uhkemapoolseid kehakatteid kappi kogunenud kümmekond. Mõne fashionista jaoks pole ehk kümme pidulikku kleiti veel miskit, kuid minu jaoks on seda ikka üsnagi paras ports - piduliku sündmuse lähenedes tekib küll küsimus, et mida selga panna, kuid reeglina mitte kunagi ahastust "mul ei ole midagi selga panna". Sellisel hetkel poodi uut kleiti ostma ei tõmbaks isegi magnetiga mitte, sest alateadvus teab alati, et suudaksin ise ilusama teha ja ratsionaalne mõistus ütleb, et kapis ootavad, enamasti vaid kord-kaks kantud kleidid tuleb samuti ära kanda. Nii siis olengi viimastel aastatel üritanud uute "kõrgklassi" kleitide õmblemisega piiri pidada. Muidugi plaanin ka edaspidi ikka nendeks kõige olulisemateks sündmusteks ekstra uue kleidi õmmelda ja kindlasti on selliseid tähtsaid koosviibimisi veel palju tulemas, kuid leian, et igaks sünnipäevaks-baariõhtuks-kontserdiks-teatriskäiguks uue outfiti valmisõmblemine ei ole eriti arukas ei oma riidekapi ega maakera üldise tervisliku seisundi huvides. Ka pidevalt uusi a-klassi silmapaistvusastmega rõivaesemeid garderoobi lisamata saab osava kombineerimisoskusega pidudel väga hea ja silmapaistev välja näha, trikk on selles, et riided, mis õmmeldud (või ostetud) oleksid just sellised, mis 100% oma maitse järgi tehtud, muidu võib tõesti tekkida tunne, et kapp on täis, kuid midagi nagu selga panna ikka ei ole :)


Siin pildil võib näha minu põhikooli lõpu puhuks õmmeldud korsett-kleiti (väikeste kohandustega küll)
Fotograaf: Roman Kiyashchenko


Ja minu senine "kroonijuveel" - keskkooli lõpukleit.


Aga samas...egas ma ise ka ses asjas tegelikult süüst päris puhas ei ole, täna käisin just uut ilusat kleidikangast nillimas :D

Olge tublid,

Aveli :)

24 jaanuar 2013

Kõige pehmemate suudluste jaoks - DIY habemeajamisvedelik


Otsustasin täna jagada üht lihtsat, kuid väga kifti retsepti valmistamaks ise habemeajamisvedelikku. Mina tegin selle jõulukingiks oma kallimale ja kuigi muidu ta igapäevaselt sellist toodet ei kasutanud, siis minu DIY habemeajamisvedelik meeldib kullakesele küll väga. Leidsin algse retsepti netist, kuid kuna pinterestis on selle link kuidagi katki läinud, siis ei saa viimast siia lisada ja panen retsepti mälu järgi kirja. Selle retsepti järgi saab valmistada 400 ml magusa lõhnabuketiga habemeajamisvett.
Hakkamegi siis pihta :)

Vaja läheb:

  • 200 ml viina
  • 200 ml destilleeritud vett (saab osta apteegist)
  • ~5 cm pikkune jupp vaniljekauna
  • 1 kaneelikoor
  • 1 terve tähtainiis (otsi maitseainete letist, mina leidsin Solarise toidupoest)
Vala viin õhukindlalt suletava kaane/korgiga purki või pudelisse ja lisa kaneelikoor, vaniljekaun ja tähtaniis. Sulge anum ja jäta seisma pimedasse kohta nädalaks ajaks (mida kauem, seda tugevamad on lõhnaomadused). Nädala möödudes kurna välja lõhnalisandid ja lisa viinale destilleeritud vesi, loksuta. Vala pudelisse. Kujunda meelepärane silt ja kinnita kleepkile abil pudelile :)



Lisan veel, et ei tasu ära ehmatada, kui algselt pudelist nuusutades lõhnab vedelik justkui mõni peenem pipraviina sort, nahal viinalõhn kaob ja alles jääb meeldiv magusapoolne aroom :)

Muidugi võib ka proovida kasutada teisi maitsetaimi-vürtse või isegi eeterlikke õlisid ning ise oma retsepti välja mõelda, kui keegi katsetama satub, andke kindlasti teada, mida proovisite ja kuidas välja tuli, sest ega ma ise ka kõike kohe läbi proovida ei jõua, kuid oleks huvitav teada, milliseid variandid veel vahvad oleks :)

Et siis jaguks ikka katsetamisjulgust,

Aveli :)
20 jaanuar 2013

Tribal-pluus

Vast olete juba aru saanud, et mulle meeldivad väga kõiksugu erinevad tribal- ja üldse aafrikapärased mustrid :) Kunagi kirjutasin, kuidas Kangadžunglis šopates ei suutnud otsustada kas osta oranži või sinise põhjaga suguharumotiiviga kangast ja valik langes lõpuks oranžile (millest õmblesin kleidi)...no vot, hiljem läksin ikkagi tagasi olles kindel, et pean omale saama ka sinise mustri ja sedakorda valmis pluus. Lõike valisin seekord küll natuke kehva - kuna ei viitsinud uut lõiget otsima hakata, siis kasutasin juba olemasolevat tegelikult venivale kangale mõeldud lõiget, mida siis oma äranägemise järgi laiemaks joonistasin - pluus tuli ilus välja, kuid ilmselt oleks kohe õige lõike järgi õmmeldes ikka parasjagu vähem jamamist olnud :D Samas ei taha ma nüüd moraalitseda ja öelda õpetliku häälega, et alati tuleb valida just oma materjalile sobiv lõige, sest teinekord on enda keha peal järgi proovitud ja tuttava lõike järgi õmmeldes töö õnnestumine kindlam kui uut lõiget katsetama hakates, sest sel puhul ei tea tegelikult kunagi 100%, mis sealt täpselt välja tuleb. Minu pluuski tuli ju vaatamata "valele" lõikele täitsa ilus :)



 
Teksadega kandes mõjub ta võib-olla pisut lohmakalt, kuid näiteks kitsa seelikuga sobib minu meelest imehästi :) Äkki on kellelgi veel soovitusi, milliste riiete ja aksessuaaridega seda pluusi kombineerida võiksin?

Ahjaa, ja ma tõesti annan oma parima piltidele uute taustakohtade leidmiseks, aga talvisel ajal ja korralikult möbleeritud korteritega pole see just kõige kergem ülesanne, seega ma loodan, et see roheline sein, mis enamasti siinkohal figureerib ajab ka edaspidi häda sunnil asja ära (A)

Edu ja jõudu,

Aveli :)
15 jaanuar 2013

...ja pomma on Gryffindoril...

"..."Ja pomma on otsekohe Gryffindori ajaja Angelina Johnsoni käes - see tüdruk on tõesti võrratu ajaja, ja pealegi väga nägus..."
"JORDAN!"
"Vabandust, professor."
Mängu kommenteeris Weasley kaksikute sõber Lee Jordan, kellel hoidis hoolikalt silma peal professor McGonagall.
"Ja ta kihutab seal üleval tõesti vingelt, hea sööt Alicia Spinnetile, kes on Oliver Woodi tõeline leid, eelmisel aastal alles varumängija - tagasi Johnsonile ja - ei, Slytherin on pomma endale saanud, Slytherini kapten Marcus Flint võtab pomma ja seal ta läheb - Flint lendab seal üleval nagu kotkas - ta hakkab... ei, Gryffindori vaht Oliver Wood peatab ta hiilgava võttega ning Gryffindor saab pomma - ajaja Katie Bell teeb kena haagi ümber Flinti ja kihutab piki platsi edasi ja - OIH - see oli ilmselt valus sai klommilt hoobi kuklasse - pomma läheb Slytherinile - Adrian Pucey kiirustab värava poole, aga teda takistab teine klomm, mille on teele saatnud Fred või George Weasley, ei saa aru, kumb - igal juhul on Gryffindori tõrjuja tubli ning pomma on jälle Johnsoni käes, tee on vaba ja seal ta lähebki - ees on värav - pane nüüd, Angelina - vaht Bletchley sukeldub - ei õnnestu - GRYFFINDOR SAAB PUNKTI!"

Katkend J.K. Rowlingu raamatust "Harry Potter ja tarkade kivi" (Harry esimene lendluudpallimäng)

Mina olen Harry Potteri suur austaja! Olen iga raamatut oma kümmekond korda lugenud ja loen kindlasti veel. Ilmselt küsivad nüüd paljud imestusega, et miks keegi samu teoseid nii mitu korda üle peaks lugema ja kui aus olla, siis ma ei oskagi seda tegelikult päris hästi seletada - see võib olla asjaolu, et iga kord võidab lõpuks headus ja õiglus või põhimõte, et alati tuleb vaadata stereotüüpidest kaugemale või lihtsalt see imetlusväärne fakt, kuidas saab nii tihedalt seotuna kirjutada seitse raamatut - selle heptoloogia puhul lihtsalt loksuvad kõik pusletükid lõpuks paika ning mitte ükski tegelane, sündmuspaik, tegevus ei ole sinna kirjutatud ilma asjata ja ripakile jääma...sellist sidusust pole ma kohanud ühegi teise seeria puhul ja mida rohkem lugeda, seda rohkem kõik paika loksub ning iga korraga (ikka veel) avastan jälle mõne uue seose või mõtte, mida pole lihtsalt varem märganud, mis teebki iga lugemiskorra jälle põnevaks! Teiseks pakuvad just need raamatud mulle turvatunnet, puhkust ja põgenemisvõimalust rutiinist. Muidugi on tore lugeda ka midagi, mille sisu varem ei tea ja armastan ka enda jaoks uute raamatute lugemist, kuid lugemine on siiski ettevõtmine - et saada kätte kogu nauding, mida raamat pakub, pean olema võimeline endale lubama piiramatut dialoogi raamatuga - päeva või kahte, mille jooksul eemaldun lehekülgedest vaid söömiseks ja magamiseks ning ülejäänud aja olen loo meelevallas. See on üks parimaid võimalikke ajaveetmise viise ja samas nõuab hästi mõtlemapanev raamat ka omaette taastumisaega, mil kõik uuesti rahulikult läbi mõelda, seeria puhul vahel ka esimesed osad uuesti lugeda, et hakata mõistma täit sisu... Kuid kellel on tänapäeval sellist aega võtta? Torman ringi kui orav rattas tehes asju, mis mulle tegelikult ei meeldigi ja kui kusagile vahele jääbki tunnike või kaks iseenda-aega, on ka enda jaoks vähem närvesööv kulutada see kas või internetis surfamisele selle asemel, et hakata sisse elama raamatusse, kust enne looga järje peale saamist end jälle välja kiskuda tuleb, et järgmisel päeval see suurt keskendumist nõudev ja seega vaimselt raske ülesanne taas ette võtta...ja nii järjest nädalaid, paksu raamatu korral kuid kui ei ole aega end täielikult lugemisele pühendada. Võib-olla just seetõttu meeldibki mulle igapäevaselt lemmikraamatuid üle lugeda - tunnen ennast juba loo tegelasena ja kuulun sinna, mitte ei pea ennast jälle sisse sööma, saan naudingu lugemisest ilma sisseelamisstressita teades, et hiljem jääb hinge positiivne emotsioon, mitte rõhuv raskus. Uue kirjanduse lugemine on nagu trenn - see on ühtaegu nii kurnav kui meeletult nauditav ja nagu tean, et koduselt jooksuringilt või tantsutrennist tulen alati tagasi hea tujuga, tean ka, et teatud teoste lugemine tekitab minus hea tunde, samas võõrapärase nimega rühmatreeningusse minnes ei tea kunagi, mida oodata...

Tegelikult tõin selle teema üles seetõttu, et olen aastate jooksul näinud palju pilte erinevatest "potteriaksessuaaridest" ja olen neist nii mõndagi endale ihanud - on nad ju minu jaoks sümboolse tähendusega, väga ilusad ning samas piisavalt tagasihoidlikud, et "võlumaailmast väljaspool elavatele inimestele" mitte karjuvalt silma torgata. Hiljuti nägin Kuukivi Helmepoes mitmeid just selleks projektiks sobilikke tarvikuid ja kuna olin ka varem mõtteid ses suunas mõlgutanud, valmisidki pisikesed kuldsed kitud. Kahest neist tegin kõrvarõngapaari ja ülejäänud kaks jäid ripatsiteks. Endale jätsin küll vaid ühe viimastest, ülejäänud leidsid tee teiste võlumaailma sõprade juurde :)


 Ja nagu näha, siis kitude tiivad liiguvad!


Veel tegin ühe ripatsi Fimo polümeersavist, mis samuti Gryffindori vaimu üleval hoiab :)



Aveli :)

Ahjaa, minu väike vend Raid osaleb sel hooajal "Rakett 69" saates ja osalejate vahel on saatetiim korraldanud nn "laigikogumise" võistluse facebookis. Kuna Raidil endal facebooki kontot ei ole, siis ei edastata ta sõpradele ka mingisugust passiivset reklaami (osaleja "tagitakse" saate lehel oleval pildil, mis omakorda ju satub kõigi osaleja sõprade uudisvoogusesse) ning seega on ta teiste osalejatega võrreldes natuke nutusemas seisus. Seega kui selline vahva poiss nagu Raid Sulle oma teadmistega saates silma jäi või lihtsalt tunned kaasa vaesele facebookitule, siis saab talle hääle anda SIIN

Raidi esimest etteastet kohtunike ees saab näha SIIT



07 jaanuar 2013

Õlapaelteta korsett-topp

Tegin täna biokeemia järeleksamit - õppisin selleks nädal aega ja kuna tegemist on nii raske ainega, siis polnud veel hommikul eksamile minneski kindel, et üldse midagi oskan...natukene vist oskasin...või ma ei tea kah....Igatahes loodan, et sain tehtud ja ei pea järgmisel aastal seda ainet võtma! Millega seoses aga sellest üldse rääkima hakkasin, on see, et on täiesti imetlusväärne, kuidas aju suudab ebameeldiva asja kõrval töödelda meelepärast informatsiooni. Nimelt, lugedes, enda meelest täiesti süvenenult, biokeemia konspekti, suutsin endalegi üllatusena samal ajal oma mõtetes välja töötada uue kollektsiooni - mõelda välja tegumoed, värvid, materjalid, isegi selle, kuidas ma esemed valmis õmblen, neid pildistan ja kusagile konkursile saadan, milliste kitsaskohtade puhuks peaks kelleltki kogenenumalt abi paluma ja kui keeruline saab olema leida just sellist kangast nagu vaja...mõte jookseb, kuid samal ajal ei jäta ma konspekti lugemist üldse pooleli ja püüan sellesse vägagi süveneda, samas vabal ajal tuleb nii produktiivset fantaasialendu harva ette. Tegelikult on see ju kohutav - kui mu aju otsustab nii kriitilisel hetkel sedamoodi multitaskida, pärsib see ju (isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha) päris korralikult õppimist, mida ma endale sellistel hetkedel üldsegi lubada ei saa! Igaljuhul otsustasin täna oma kurikavalad kollektsioonimõtted paberile panna, kuid mul on natuke kurb tunne, et paberilt edasi need äkki ei jõuagi, sest mõtlen juba mitmendat korda, et peaks oma kollektsiooni kuhugi konkursile esitama, kuid siis hakkavad pihta need "agad"....et ma olen ju Tartus ja ei saa edasipääsemise puhul vajalikku aega Tallinnas veeta (õmblemine, korralduslik pool)...et kui edasi ei pääse, aga olen juba palju kulutanud esimeste kostüümide (mis mulle endale selgagi ei lähe) valmisõmblemisele ja modelli otsimisele (enamik konkursse soovib fotot ühest-kahest kostüümist juba kollektsiooni esitamisel)...et ei leia nagunii vajalikku materjali, kuna üheski Eesti kangapoes pole midagi niisugust kunagi näinud ja välismaalt neti teel tellimine oleks riskantne, veniks väga pikale ja oleks kulukas...neid kahtluskohti ikka jagub ja nii ma istungi siin oma piiratud ressursside ja liigselt alalhoidliku maailmapildi otsas ja olen õnnetu ning unistan. 
Ei! Just praegu otsustasin, et selle kollektsiooni kavatsen teoks teha, maksku, mis maksab ja võtku aega palju võtab! :) (vaadake, et te mulle siis seda ikka meelde tuletate aeg-ajalt)

Aga enne figuuride visandamise juurde pöördumist räägin veel oma hiljutivalminud topist. Tegelikult ei oolnud mul algselt plaaanis üldse midagi sellist õmmelda, jalutasin lihtsalt ühel päeval loengust kodupoole ja möödusin Riia mäe Abakhanist ning vaateaknalt jäi mulle silma üks kena pitsiline riie. Vaatasin seda ja mõtlesin, et see on ilus küll, kuid kindlasti on pitsimuster lihtsalt mingile ludule kangale peale trükitud ja midagi päris ilusat sellest nagunii õmmelda ei saaks. Õues juhtus aga olema väga külm ilm ja otsusatsin poodi sisse astuda, et natukenegi sooja saada (pood ju kulgeb pikalt läbi maja ja nii saab juba hea jupi külma tänavat sooja poe kaudu kodupoole kulgemise vastu vahetada). Märkasin vaateaknal pilkupüüdnud riiet ka poes sees ja läksin huvi pärast katsuma, et mis asi see siis õieti on ning tuli välja, et tegemist on siiski heegeldatud pitsiga, mis on teise, alumise, kanga külge kinnitatud. Kulus vist ainult kümme sekundit kui otsustasin, et pean seda riiet ostma ja veel kümme, et teada, et plaanin teha sellest veidike soliidsema, kuid siiski üpris igapäevase korsetilõikelise topi. Ostsin kangast kõigest 60 cm ja väga täpselt tuli välja. Kasutasin sama korsetilõiget, mille järgi õmblesin korseti oma põhikooli lõpukleidile, tegin ainult väikese kohanduse ja õmblesin ülaserva südamekujuliseks. Küll jätsin seekord loomulikult lisamata korsetiribid ja voodri, kuna igapäevaseks kandmiseks pole viimased just eriti mugavad. Tulemus on selline:



 Eks ma vist natuke kahvatu praegusel aastaajal veel sedakarva riiete jaoks olen, aga demonstreerida ju tuleb :) Kõrvas on mul oma healt sõbrannalt Evelilt jõulukingiks saadud kõrvarõngad, mis on ka täitsa ise tehtud! Kaelakee autoriks on ehtekunstnikust vanaema Tea Vellerind.



Kõike kaunist,

Teie Aveli :)

02 jaanuar 2013

Erk ja särav 2013

Head uut aastat! Tegelikult on see nii kulunud fraas ja mulle tundub, et keegi ei viitsi praegu lugeda eriti blogipostitusi uuest aastast, kuna neid pressib sisse uksest ja aknast ja ikka ja jälle räägitakse mingitest uue aasta eesmärkidest, vana aasta kokkuvõtetest ja üleüldse üldisest uuest algusest, joone alla tõmbamistest ja muust, mis klišeelikult vastuhakkav kui seda iga nurga peal aasta-aasta järel ette söödetakse. Ma nüüd ei ütle küll, et mina kunagi millestki sellisest kirjutada ei kavatse, sest seda, mis tulevik toob, ei tea ju ette ja ehk kunagi oskan tõesti sõnastada eesmärke või tõmmata otsad kokku ses' osas, mida olen blogielus ette võtnud, kuid praegu tunnen end selles vallas üleüldse väga ebakindlalt, blogipidamises nimelt. Tahan väga näidata asju, mida olen valmis õmmelnud või teinud, õpetada ka teistele, kuidas üht-teist meisterdada, kuid tunnen, et seda jääb ühe hea blogi jaoks veidi väheks, tunnen, et peaksin kirjutama ka oma igapäevaelust, sellest, kuidas mu looming igapäevaeluga seondub, sealhulgas ka seesugustel üldrahvalikel pühadel nagu seda on aastavahetus või jõulud või jaanipäev või... Ma lihtsalt leian, et see on väga raske, just see, kuidas oma igapäevaelu nii kirja panna, et kõik sellest aru saaksid, kuigi võin ju kirjutada, et käisin seal koos selle ja tollega üht, teist ja kolmandat tegemas, saavad olukorrast aru vaid inimesed, kes minuga igapäevaselt suhtlevad, kuid selleks, et inimestele, kes mind (veel) väga hästi ei tunne, oleks loetu arusaadav ja ka huvitav, eeldab iga nimi, seltskond, paik, organiseeritud üritus tausta selgitamist ja need selgitused kipuvad venima pikaks ja lohisevaks. Eks ma siis üritangi leida mingisugust tasakaalu, andmaks teile nii väikest ülevaadet oma elust ja tegemistest kui näitamaks oma õmblustöid, praegu tunnen, et ei ole selles kombineerimises veel väga osav, kuid loodan, et ajaga suudan seda oskust parandada :) Sellega seoses on teretulnud kõik mõtted ja arvamusavaldused, mis aitaksid mul logiraamatut paremuse poole kirjutada ehk igaüks võiks teada anda, mida talle lugeda meeldiks ja kui on soov näha mõnd konkreetset õmblusideed, võib ka selle kirja panna, sest mina võin ju siin kõike kirjutada, kuid tore oleks seda teha nii, et ka lugejatele meeldib!

Et tuua veidi sära ja sädelust uude aastasse lisan juurde mõned pildid ehetest ja aksessuaaridest, mis jõulude ajal usinate päkapikkude abiga ennast minu heade sõprade ja tuttavate juures sisse seadsid.

Heegeldatud pärlitega kaelaehe (heegeldamine pole küll sugugi minu teema ning seemnepärlite suurusest arusaamine ning õigete ülesleidmine oli minu jaoks samuti müstika, kuid hakkama sain):



Valmistamisõpetuse leidsin SIIT!

Orhideedega juukseklamber - orhideed kinnitasin traadiga, mis altvaates küll näha on, kuid hoiab õisi hästi paigal ja kandmisel märgatav ei ole:



 
 
 

Käekett noote kujutavate ripatsitega:
 
See oleks selleks korraks siis minu tegevustest kõik, varsti kirjutan-"joonistan" jälle ja loodan selleks ajaks ka lugeda arvamusavaldusi logiraamatu helgema tuleviku heaks :)
 
Tervitustega,
 
Aveli :)
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...