Otsi logiraamatust:

Laadimas...
Toimib teenuse Blogger jõul.

Minust

Minust
Tere, mina olen Aveli. Siin väikeses blogipesas saate näha minu loomingulisi katsetusi õmblemise vallas :)

Hakka lugejaks:

Follow this blog with blogger!

Järgi logiraamatut:



Follow on Bloglovin

Follow Me on Pinterest

Võtan osa...

Spring Race Challenge

Soovid teadet uuest postitusest?

Märksõnad

õmblemine ( 68 ) tee ise ( 50 ) pluus ( 33 ) kingitused ( 26 ) inspiratsioon ( 23 ) sport ( 22 ) ilu ( 19 ) aksessuaarid ( 17 ) filosofeerimine ( 17 ) lõiked ( 17 ) meestele ( 17 ) dressid ( 16 ) kleit ( 16 ) seelik ( 12 ) ehted ( 11 ) pildistamine ( 10 ) ümbertegemine ( 10 ) esinemisriided ( 9 ) kangad ( 9 ) püksid ( 9 ) juuksed ( 8 ) kosmeetika ( 8 ) retuusid ( 8 ) T-särk ( 7 ) jõulud ( 7 ) pinterest ( 7 ) suvi ( 7 ) toit ( 7 ) õppimine ( 7 ) kaelakee ( 6 ) kangapoed ( 6 ) blogi ( 5 ) korsett ( 5 ) kott ( 5 ) küüned ( 5 ) küünelakk ( 5 ) õmblusmasin ( 5 ) kudumine ( 4 ) overlok ( 4 ) Kandes omaloomingut ( 3 ) Sedamoodi ( 3 ) Vahvate asjade logiraamat ( 3 ) kujundus ( 3 ) käekett ( 3 ) pesu ( 3 ) pits ( 3 ) sisustus ( 3 ) teksa ( 3 ) Spring race challenge ( 2 ) ebaõnnestumine ( 2 ) isetegija ( 2 ) kangavärv ( 2 ) kikilips ( 2 ) kreem ( 2 ) käevõru ( 2 ) lastele ( 2 ) lips ( 2 ) lõpetamine ( 2 ) mustikad ( 2 ) mänguasjad ( 2 ) parandamine ( 2 ) raha ( 2 ) retsept ( 2 ) salv ( 2 ) sokid ( 2 ) teeme koos ( 2 ) teksased ( 2 ) ujumisriided ( 2 ) villased sokid ( 2 ) õpetus ( 2 ) Andorra ( 1 ) auhind ( 1 ) autosse ( 1 ) bikiinid ( 1 ) denim24.ee ( 1 ) huulepalsam ( 1 ) in English ( 1 ) jakk ( 1 ) juuksehooldus ( 1 ) juuksemask ( 1 ) kompott ( 1 ) krae ( 1 ) käsitsi ( 1 ) lappimine ( 1 ) lihavõtted ( 1 ) muffinid ( 1 ) mäng ( 1 ) pleegitamine ( 1 ) raamatud ( 1 ) rahvarõivad ( 1 ) reis ( 1 ) reklaampostitus ( 1 ) remont ( 1 ) salat ( 1 ) sein ( 1 ) sõrmus ( 1 ) triiksärk ( 1 ) trikoo ( 1 ) vest ( 1 ) voltimine ( 1 ) ümbrik ( 1 )
19 juuli 2016

Jüri kihelkonna mehe rahvariidepluus

Teate mis? Ma olin peaaegu täiesti veendunud, et olen selle postituse juba avaldanud... Õigemini, ma olin päris teadlik, et venitasin sellega päris pikalt, pluus sai ju valmis juba khm... kaks suve tagasi, ja olin ka teadlik, miks ma venitasin - kuna tegu oli nii suure tööga, milles nii palju võlu ja valu, ei tahtnud kohe kuidagi seda lihtsalt paari lause ja piltidega üles riputada, vaid ikka korralikult kogu protsessi lahti kirjutada, aga... Ei olegi selles mõttes "aga", et mul on kuidagi nii silma ees, et ma juba kirjutasin sellest... Kuidas rääkisin, kuidas õlalapid varrukavahele kinnitada unustasin ja sellest, kuidas ema minu eest tikkimistöö ära tegi ja... Ükskord tuli aga sõbrannaga jutuks, et üks selleteemaline postitus siin blogis olema peaks ja ta absoluutselt ei saanud aru, millest ma räägin, tulin siis vaatama ja pidin nentima, et tõesti pole sellist asja olemas. Uurisin mustandeid ja leidsin, et olen küll pluusi kohta mustandi salvestanud (mul on kombeks salvestada tühjad mustandid valmisõmmeldud esemete nimedega, et isegi kui parasjagu kirjutada pole mahti, ei ununeks millestki kirjutamine täitsa ära, praegu on neid mustandpostitusi seitseteist... ups), kuid see oli sisult täiesti tühi... Kas blogger võis mu mustandi tühjaks kustutada? Kas ma võisin postituse kirjutamist ja piltide lisamist unes näha? Ma ei tea ju! Igatahes fakt on see, et nüüd tuleb see postitus uuesti kirja panna ja paraku on juhtunud ikkagi see, mida ma juhtuda lasta ei tahtnud - ma ei mäleta enam seda võlu ja valu, mis õmblustööga kaasnes :( Katsun siis jutustada niipalju kui mäletan.
 
Kaks aastat tagasi, hakkas peas küpsema plaan õmmelda vennale sünnipäevaks rahvarõivapluus. Peaasjalikult siis seetõttu, et nagu minagi, on mu vennake tantsija ja erinevalt minust on ta natuke standardsuurustest pikem ehk siis Jüri rühma rõivastest passitati talle selga pluus, millele alläärde ekstra pikendav riidejupp juurde õmmeldud ja et sügisel ootas ees TÜ Rahvakunstiansamblisse tantsima tulek, tundus paslik kingitus üks mõõtudele vastav pluus, eriti seetõttu, et meeste rõivad ei ole nii spetsiifilised kui naiste omad ja rühma tantsimas vaadates ei ole paikkondade eripärad meeste pluuside puhul eriti märgatavad ning tantsija võib selga panna ka oma isikliku pluusi, tüdrukute puhul on asjad natuke keerulisemad. Sai siis otsitud välja rahvarõivaraamat, tehtud lõiked, uuritud Jüri tantsurühma särki ja läkski tegemiseks. Suurimateks probleemideks olid tikkimine - nimelt ei teadnud ma missugused näevad välja või kuidas tuleks teha tagisid, mis pidid paiknema varrukate allääres, ning kurrutamine - polnud ma miskit sellist varem teinud ega näinud. Aga lahendused leidsin - tikkimise osas sain kauba peale emaga, kuigi ka tema ei teadnud tagidest midagi, vaatasime natuke netist videoid ja tikkimise võttis ta enda peale - ega seal suurt miskit peale tagide teha tulnudki, mõned read tikkpistet ja nukupäid ka kraele ja varrukavärvlitele ja oligi kõik... naise rõivastega võrrelda ei anna, kurrutamisega... asusin katsetama ja improviseerima. Muidugi oli miskisugune kirjeldus ka rahvarõivaraamatus, aga nagu aastake hiljem ühes ülikoolis võetud rahvarõivaste valmistamisel kasutatavaid töövõtteid tutvustavas vabaaines õppisin, tegin asja ikka natuke keerulisemalt ja kilplaslikumalt kui oleks võinud, aga nojah... ma ju ei teadnud paremini. Lõpptulemus jäi ilus ja see on ju peamine :) Muidugi panin üht-teist puusse ka, nimelt unustasin õlalapid varrukapoolsest otsast õmbluse vahele kinnitada ja pidin need pärast lihtsalt salapistega kinni õmblema, aga eks esimesel korral võibki natuke sassiminekuid endale lubada...
 
Oijah... mul on ikka tunne, et olen seda postitust juba kirjutanud... ja hoopis korralikumalt ja täpsemalt, aga ma lihtsalt ei suuda välja mõelda mis konks siin on... ühesõnaga, vaadake parem pilte ja küsige ise juurde, sest ma kohe kuidagi ei oska praegu rahule jääda selle informatsiooniga, mis siia kokku kirjutada suutsin kui vaimusilmas on mul mingi korralik postitus kusagil olemas.... Kas ma lähen omadega hulluks???
 
 
 
 
 
Lähivõtteid ka:
 
 
 
Täiskomplektiga koos ka:
Muuseas, kas teadsite, et Jüri on üks väheseid kihelkondi, mille meesterõivaste puhul on vest esinduslikuks pealisrõivaks, seda siis seetõttu, et tegu on täisvillase vestiga, samas kui mujal kantavad vestid on linase seljatagusega ja mõeldud kuue all kandmiseks?
Igatahes selleks korraks kõik, varsti jälle :)
 
Aveli
 
 
P.S. Ülivinge et mu blogi lingiti Facebooki õmblustoa gruppi... Nii palju toredat tagasisidet pole ammu saanud... mitte et mul ammu mahti kirjutada olnuks, aga... vähemalt olen mustandikausta postitusealgetega täiendamas käinud, küll nad postitusteks ka saavad kunagi :)
 
P.P.S.
 
04 jaanuar 2016

Jälle üks lululemonimoodi trennitopp

Head uut aastat! Ja ee... häid jõule on vist natuke liiga hilja soovida? Naljakas on see, et minu jaoks on need kaks püha kuidagi alati väga ühte sulandunud olnud ja umbes kogu oma elu olen arvanud, et teiste inimeste jaoks ka... No et kui päris jõulude ajal käisime ühe vanaema juures, siis uue aasta ajal teise juures ja mõlemal pool tähistasime ühtmoodi ja käis jõuluvana ja... Ühesõnaga ühed pühad kõik, alles paar aastat tagasi kui keegi tuttavatest küsis, et miks Vana-aastaõhtul jõuluvana teeme, jõudis mulle kohale, et päriselt ka on olemas inimesi, kelle jaoks need ongi kahed erinevad pühad kahtede erinevate tegevuskavade ja tähistusviisidega... või siis oleme meie veits napakad :D Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna üldse rääkida.

Lugu on niimoodi, et kooli kõrvalt õmmelda on nüüd kuidagi eriti keeruliseks muutunud ja nagu väga pole motivatsiooni ka, sest no mis motivatsioon uute ilusate riiete tegemiseks olla saab kui sisuliselt 24/7 käin erialast tulenevalt ringi dressides, retuusides, trikoodes ja muudes trenniriietes. Muidugi on seltsilisi, kes kooli saabuvad sukkade ja pliiatsseelikuga ning siis alles tundi minnes trenniriided selga panevad, aga minu kui superhilineja filosoofia on ikka ain't nobody got time for that :D Trenniriiete peale soojendusdress ja õhtul koju minnes on pesust tulles ka hoopis mõnusam dressid jalga sikutada kui näiteks isegi kitsaid teksaseid üle kintsude vedama hakata. Kummalisel kombel kui varem tavatsesin end vähemalt õhtusel ajal kellegi juurde külla minema asutades natukene kenamini valmis sättida, siis nüüd... Kogu see Viljandi õhustik ja ikka sama suts-siia-suts-sinna-kiiresti-riided-selga-kiiresti-ära mentaliteet, mis koolist külge hakanud, on mind viinud nii kaugele, et isegi kursakaaslase sünnipäevapeol käisin dressides. Ja kujutage pilti, mul ei ole isegi häbi :D

Kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis eks ma mõnikord ikka enda ka "inimese moodi" riide panen ja mõnikord natukene harvem ka lausa tsutike pidulikumalt, aga päris igapäevaselt ma eriti enam just kapi ees kostüümi valimas ei seisa ja seega ei tunne ka oma garderoobis erilisi tühimikke olevat, mida õmblemise teel täitma peaks (mis ei tähenda, et neid tühimikke ei ole... mul ei ole lihtsalt mahti neid enam ära fikseerida :D ).

Muidugi on teps teine tera tühimikega trennirõivastuse juures ja no selles osas võin ma internetis spordipoodide kaubavalikut läbi scrollides ikka korralikult vesistada. Kahjuks olen ma aga seda meelt, et kvaliteetse ja "nagu päris" väljanägemisega trenniriideid õmmelda on hoopis raskem kui professionaalse lõpptulemusega tavariideid teha ja seega võtangi iga kord korralikult hoogu, enne kui midagi sellest vallast oma kätega valmis teha otsustan ja tihti viskan asja hoopiski nurka, kuna masin ei tee näiteks nii ilusat õmblust, et ese poeomaga õmbluskvaliteedilt vääriliselt konkureerida võiks. Nii juhtus esialgu ka selle topiga, mida teile täna näitan. Lõikasin ta välja millalgi hirmus-hirmus ammu, aga kuna overlok minuga mingil põhjusel tol korral hästi koostööd teha ei tahtnud, jäigi asi sinnapaika. Nüüd aga, pärast ajapuuduse tõttu tervet peaaegu täiesti õmblemisvaba semestrit, tundsin, et ehk peaks asja ikka käsile võtma, sest mul oleks ju just sellist toppi niiniinii vaja (või siis, mulle lihtsalt niiniinii meeldiks kui mul selline äge topp kapis oleks... tavaliselt õmblen ma asju ikka pigem sellel põhjusel, kuigi ma seda endale alati väga tunnistada ei taha :D ). Ühesõnaga võtsin kätte ja tegin valmis ja päris äge tuli :)

Kuna mulle mu Lululemoni brändi toppidest inspireeritud särk väga meeldis, mõtlesin ka seekord teha midagi sarnast. Ahjaa, üldiselt saavad mu trenniriieteõmblemised üldse alguse ainult juhul kui kätte satub mõni kangas, mis natukenegi korralikku, niiskustjuhtivat, õige langevuse ja kaaluga lükrat meenutab, nagu ma juba siin korduvalt kurtnud olen, ei juhtu eesti kangapoodide valikut arvestades sellist nalja tihti, aga kui, siis... no siis ma kraban ära ja katsun midagi ägedat omale valmis vuristada ja nii juhtus ka sel korral. Päris sama lõiget ma kasutada ei tahtnud ja mõtlesin asja natuke põnevamaks teha lõike ümberjoonistamisega. Mõned ööd nokitsemast ja kahte erinevat värvi kummikanti hiljem, oli tulemus selline:







Rinnahoidjaosale vajaliku toestuse andsin taaskord kahekordse erinevates suundades võrklükra kasutamisega voodrina, kummikandi paelteks õmblemisel kasutasin siksakõmblust. Ainuke jama on see, et rinnahoidjaosa oleks võinud sutsuke laiem olla, aga sealt läks sentimeetrike kaduma juba overloki eelmise korra praaktöö heastamisega ja no... selles osas midagi ette võtta enam ei andnud, kui just ise rinnust kitsamaks jäämist plaani ei võta :D Aga no selga ta ikkagi läheb ja minu esteetikanõudlusi rahuldab... minu meelest sai üks hea õmblustöö ja kui aus olla, siis sügelevad juba näpud järgmise sarnases stiilis rõivaeseme valmisõmblemise järele (saladuskatte all võin öelda, et leidsin isegi ühe halliträpsulise vist-ilmselt-suure tõenäosusega sobiva kanga langeva osa jaoks... eks vaatame, mis see puhkusekuu õmblemisrindel võimaldab...)

Aveli :)
19 oktoober 2015

Heatujupostitus trennitrikoost

Heihei :) Jah, mina, mina, keda ilmselt juba vaikselt ära unustama hakkasite. Ma lihtsalt pean alustuseks mainima, et mul on täna nii-nii hea tuju! No muidugi on sealjuures ka aspekte, miks mul ei peaks nii hea tuju olema, aga let's stick to sellele, et mul ikkagi on hea tuju. Et kõik kaardid laual oleks, pean vist ära mainima ka, et viimasest postitusest möödunud aja jooksul on mu elus päris suured muutused aset leidnud (no see info on nüüd uus neile blogilugejaile, kes mind päris elus ei tunne), aga ma ei ole enam bioloogiatudeng (obviously, kuna demonstreerisin siin suuresti oma lõpukleiti ju), vaid õpin hoopis Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti. Ausalt, natukene tuleb igavese üliõpilase tunne peale küll, aga tore on ja ma reaalselt ei kujutaks end hetkel Tartu Ülikooli magistrantuuris ette. Või no kujutaks, aga sisseastumise hetkel ei suutnud veel kujutada, aaaga... las see jääb.

Ühesõnaga oma hea tujuga otsustasin täna, et näitan teile ühte riietuseset, mis valmis juba omajagu ammu, aga kuna mul olid väga suured nõudmised selle ülespildistamiseks, siis enne suve lõppu ei suutnud ma kuidagi selleni jõuda ja siis kui jõudsin, ei suutnud jälle kirjapanemiseni jõuda. Õmblesin siis mina omale pikkade säärtega trennitrikoo/kombenesooni. Mulle lihtsalt meeldib trikooga trennis käia hoopis rohkem kui särgiga, mis teatud liigutuste ajal üle pea vajuda ähvardab ja nüüd, kus ma 90% oma ajast trennis veedan, kulub selline rõivatükk kappi kindlasti ära.

Esimest korda elus maksin ma lõike eest raha (lihtsalt seletuseks, ma ei varasta neid muidu, lihtsalt laenutan tavaliselt raamatukogust või töötan mingite baaside põhjal ise välja). Aga kui nägin seda Jalie lõiget, teadsin, et pean selle omale saama. Muidugi distsiplineeris mind mingi aeg see, et ma ju ometi ei hakka omale paberkandjal lõiget Kanadast koju tellima, aga hetkel kui Jalie selle lõike (pinteresti link küll, aga ma ei suutnud seda hetkel sealt kodukalt originaalis üles leida), PDF-ina välja andis, ma lihtsalt pidin selle 12 eurot oma rahakotist välja käima (ma tean, ka praegu seda lugedes hakkab süda verd tilkuma). No ja siis ma printisin ja liimisin ja lõikasin ja lõikasin veel ja traageldasin ja õmblesin ja... Natuke (või kui aus olla, siis natuke rohkem kui natuke), võtsin igast kandist sisse, no puusast küll vähem kui taljest, aga see on ju juba teada-tuntud pirnikujulisuse eripära. Samas ei arva ma, et lõige väga suur oleks, sest tegu võib olla lihtsalt asjaoluga, et mul oli väga veniv kangas (must kaalulükra Abakhanist, mille esialgu õmmeldavat teadmata lihtsalt igaks juhuks ära krahmasin ja mis neljas suunas ikka korralikult venib, natuke segab, et ta selline läikega või veidi kumav on, aga siinsete kangapoodide pakutavaga kursis olles ei saa selles osas väga nõudlikkust lubada).

Igatahes valmis ta sai, täitsa ilma suuremate viperusteta, käeaugud ja kaelakaare kantisin kummikandiga ja säärte allääred..... pampararampampampampampaaa tegin katteõmblusega ja arvake ära.... Mu masin oli koostööaldis ja need jäid ilusad!!! (väärib kolme hüüumärki, kuna seda juba naljalt ei juhtu). Varrukad otsustasin ära jätta, kuna ma ei ole suurim varrukafänn. Selline see töökene siis sai:







Ma nüüd ausalt ei tea, kui hea pildi need ülesvõtted reaalselt annavad, aga midagi vast ikka, sest vaatamata püüdlustele ei osutunud pildistamisolukord ikkagi nii ideaalseks kui ootasin. Igatahes selline ta tuli ja saladuskatte all võin öelda, et sama lõike järgi on mul juba üks teinegi, küll natukene teistsugune, trikoo töös.

Selleks korraks siis kõik. Ma luban, et püüan mitte nii kauges tulevikus veel uusi postitusi kirja ja siia teile lugemiseks üles panna :)

Teie Aveli
11 august 2015

Marilyn Monroe napid ujumispüksid

Siin koolilõpetamisetralli lõpus õmblesin omale ühel õhtul suhteliselt kiiruga ühed lühikesed kõrge pihaga retuusid. Tegelikult polnudki mul suurt plaani just selliseid õmmelda, aga kõik jõuab tagasi selleni, et olen ikka pidevalt himustavalt kiiganud Abakhanis kaalulükra korvide poole. Nimelt ei suuda mulle pähe mahtuda kui palju ägedaid lükraid maailmas olemas on - algatuseks kõik need võrratud mustrid (näiteks Funkifabricsil siin), siis kõiksugu eriomadustega niiskustjuhtivad spordikangad ja no... thats about it tegelikult, aga milleni ma jõuda tahan on see, et kui väljamaa kangapoed näivad pakkuvat kangaid, millest sisuliselt on võimalik õmmelda spordirõivaid, mis oma omadustelt ja kvaliteedilt vastavad rõivastele, mida praegu spordipoodides pakutakse, siis Eestis on saada vaid seesuguseid lükraid, millest neid esimesi üheksakümnendatel poodidesse jõudnud läikivaid liibukaid teha saab (ja tegelikult on sellised vaid veel need lükra nimetuse all olevad kallimat ja kvaliteetsemat sorti kangad, odavamaid ja lirumaid on ka, kuid need on midagi sutsu läbipaistva ja ülemäära veniva T-särgi materjali laadset, lisaks on pea eranditult vähegi rõivaks õmblemist kannatava paksuse, tekstuuri ja venivusastmega lükrakangad ühevärvilised), hingehinda võetakse aga sellegipoolest - meetriga ostmisest ei maksa mõeldagi, sest halloo, ma ei maksnud isegi oma lõpukleidi kanga eest 28 eurot meetrist!

Igatahes, kuigi ma eriti vaimustuses meie poodide lükravalikust ei ole, tunnen siiski alati kiustaust need korvid läbi sorida, sest äkki-äkki-äkki juhtub ime ja sinna on midagi asjalikku ja ilusat sattunud. Selles mõttes ei saa ma kurta, et mitte kunagi mitte midagi saada ei oleks, sest ausõna, olen leidnud oma kolmemeetrise jupi hea tekstuuriga musta lükrat (mis küll üheksakümnendate läikega, aga no kuskilt tuleb ju järeleandmisi teha ometigi...) ja ühe kena sametise pinnaga retuusilükra ja valge kanga spordipluusi jaoks ja no... üht-teist ühe käe sõrmedel ülesloendatavat kangajuppi veel, aga enamasti pean siiski pettuma. Kord aga juhtusin kirju lükra kastis märkama ägedat musta valgemummulist kangast. Tegelikult olen neid mummulisi kangaid seal varemgi imetlenud, aga eeldusel, et kangast saaks kunagi bikiinid, ei tahtnud ma kohe mitte, et tegemist oleks tumedate mummudega heledal pinnal, mis hirmkiiresti määrduma hakkaks ja teistsuguseid seal tavaliselt kunagi ei olnud. Nojah, ja siis ükskord oli must kangajupp, mille kohe ära ostsin, peas ähmane bikiinimõte, kuid mitte midagi selgepiirilist.

Mõni aeg hiljem sattusin uuesti poodi ja leidsin teise samasuguse jupi veel. Et kangast eelmisel korral jeeli-jeeli bikiinidejagu sain, aga mõtted mõlkusid erinevate lõigete vahel, mõtlesin, et haaran ka tolle teise tüki omale, no et on rohkem katsetamisruumi. No ja siis ühel pärastlõunal kangastusid mulle lühikesed mummulised kõrge pihaga püksid. Ei, mitte bikiinipüksid, mitte ujumispüksid, täitsa päris püksid, millega päriselt linnapeale minna, lihtsalt... lükrast ja hästi lühikesed... Ja nii ma nad siis suhteliselt hetkeemotsiooni ajel valmis vuristasingi, lõikeks ikka vana hea Burda retuusilõige, mille järgi ennegi mitu paari valmis teinud olen. Et kindla peale minek oleks, ei hakanud katteõmbluse proovimisega masina kannatust katsetama ja overlokitasin säärtesse kandid, mille siis siksakõmblusega maha teppisin, kummi õmblesin ülaserva külge ning siis keerasin ta koos kangaga tagasi ning siksakitasin jälle kinni. No ja sellised nad said:

Kui nüüd aus olla, siis olen neid vaid korra kodust väljas kandnud (või no kaks korda kui pildistamispäev ka sisse lugeda), sest esialgsed reaktsioonid pere poolt ehmatasid mind natuke ära - arvati neid nii jooksu- kui ujumispüksteks ja mina siis pidin seletama, et ei, hoopis loomaaias hakkan nendega käima (see juba vana nali, et iga suvise "rahva sekka mineku" riietuseseme õmblen omale loomaaias käimiseks :D ma vist isegi olen sellest siin millalgi rääkinud?). Seega, öelge nüüd mulle, kas tõesti ei sobi sellised püksid rahva sekka? (Siinkohal palun mitte avaldada arvamust valdkonnast "retuusid pole üldse püksid ja nendega kodust välja minna ei kõlba", sest minu jaoks on retuusid vägagi püksid, millega ma ennast väga hästi tundes nii koolis kui kontserdil käin, samuti ei ole minu jaoks probleem lasta maailmal näha oma sääri/kõhtu/käsivarsi, seega küsimus on kokkuvõttes ikka konkreetselt nende pükste mitte totaalselt ujumispükstelikus väljanägemises).

Ühesõnaga, mulle endale meeldivad, aga teiste kohta ma ei tea :)

Aveli
30 juuni 2015

Lõpetamine ja lõpukleit

Lõpuks saan siis mahti natuke oma lõpukleidist kirjutada ja ka lõpetamise kohta paar sõna öelda. Eelmise postituse põhjal oli vist aru saada, et ma olen üks suur lõpetamistefänn ja kui nüüd päris aus olla, siis nii kaua on siinse postitusega aega läinud just seetõttu, et mitte päris kõik ei läinud sel lõpetamisel just nii, nagu oodanuksin. Ei-ei, ma ei komistanud diplomi järele minnes, ei pillanud pastakat allkirja andes käest maha ega muud sellist ja iseenesest oli ikka täitsa kena lõpetamine, õnnitlema oli tulnud inimesi, kellelt ma seda absoluutselt oodanudki poleks ja kõik oli selles mõttes veel toredam kui tore, aga pettuma pidin just selles oma lemmikosas - enese ilusaks tegemine ja sätitult ja kenasti saalis kõigi pilkude all istumine ja tagatipuks ilusad pildid. Kõik sai alguse sellest, et peahoone poole teele asudes kallas vihma otsekui oavarrest, mis tähendas, et kleidile tuli peale tõmmata mantel ja vihmavari. Kuna olin pisut hilinemas - lõpetajad pidid aula ukse taha kogunema kell 14.50, et siis täistunnil kenasti muusika saatel saali siseneda - astusin kiirel sammul ja kuna vaatamata vihmale oli ilm suhteliselt lämbe, jõudsin selle kooliminekuga juba naha kenasti märjaks saada. Teiseks on mu juuksed vist pirtsakaimad maailmas, mis tähendas, et niiskuse ja tuule koosmõjul olid peahoone juurde jõdmise hetkeks mu lokkidest alles vaid kerged lained ja hetkeks, mil aulas maha istusin, polnud neidki, olid vaid lihtsalt sorakil salgud. See viimane transformatsioon oli paraja korraldusliku bläki tulemuseks, sest jõudnud peahoone juurde (kellaaeg näitas siis mugavalt täpselt 14.48), avastasin, et uksest ei saa sisse. Eelmise aktuse inimesed olid ilmselt suuremas jaos hoonesse sisse jäänud, sest vihma ju kallas ja nii ootasid meie aktusele tulijad kõik tropis ukse taga, vihmavarjud pea kohal nii, et aeg ajalt nirises kellegi varju nurgast midagi ikka kellelegi teisele krae vahele ja nii me siis seal seisime. Seisid nii lõpetajad kui külalised ja kuigi vahepeal üritas nii mõnigi agaram lõpetaja endale teed teha hüüdes, et lõpetab ning, et ta läbi lastaks, siis miskisugust abi sellest polnud ja sisse keegi kiiremini sellegipoolest ei saanud. Ühel hetkel sai vihm läbi ja kui siis inimesed püüdlikult, et tekitada võimalikult väikeseid veekahjustusi (mida oli hulgim juba nagunii), oma vihmavarjud kinni panid, hakkasid vaikselt eelmised aktuselised hoonest välja tulema, sisse ei pääsenud endiselt pea keegi (st mina ei liikunud järjekorras edasi millimeetritki veel tükk aega). Hakkasin siis valmistuma aktuseks, et sisse saades enam jokutama ei peaks - pakkisin kokku vihmavarju ja sooritasin üle ülikooliesist paksult täitva rahvamassi meisterviske lootusega, et väikevend Raid mu varju kinni püüab (püüdis ka, kuigi ma arvan, et seda viset võis nii mõnelgi, kelle peadest mu vihmavari üle lendas, olla üpris hirmutav vaadata), rahvamassis koorisin seljast ka mantli ning üle inimeste peade õnnestus see mul pisut eemal sissesaamist ootavale isale ulatada. Sisuliselt olin valmis, aga sisse ikka ei saanud, soeng oli hukas ja ega meikki pärast läbi vihma kohale tormamist ja rahvamasis higistamast enam eriti värske tundunud. Mõtlesin omaette küll, et ei tea, äkki hakkab asi pihta (sest kell näitas juba omajagu üle kolme), aga kuna ümberringi oli näha päris mitmeid lõpetajaid peale minu, ei uskunud ma, et asi niiviisi alata saaks. Lõpuks kui ummik vaikselt liikuma hakkas ja ma veel enne trepist üles minekut vanaemalt saadud salvrätiga kingad ja säärte tagaküljed poripritsmetest puhtaks sain tehtud, hakkasime paari teise lähedal oleva lõpetajaga arutama, et ei tea, kuhu koridori me siis täpselt kogunema pidime, et kuskil pole kedagi väga nagu näha, kui äkki keegi meist saaliuksest sisse piilus ja seal juba mängis sissetulekumuusika ning enamik lõpetajaid juba istus oma kohtadel, keegi siis tõukas meid ka seljatagant, et sisse läheksime ja kui olin vahetanud paar kiiret sõna mulle vastu tulnud õppekorraldusspetsialistiga (ta tahtis teada, kas õue jäi veel lõpetajaid, kinnitasin, et minu meelest oli neid minust tagapool küll), avastasin, et meie, kes me koos nüüd sisse olime tulnud, saime istuda põhimõtteliselt viimasesse ritta vasakule äärde ja meie ees mitmes reas istusid mingid tädikesed oma lilletuutudega, kes olid aktust lihtsalt vaatama tulnud (kuigi algul oli öeldud, et pealtvaatajaid lubatakse vaid rõdule ja et saalis on ainult lõpetajad), lisaks liikusime me oma kohtadele ka otse uksest mööda seina äärt, kui teised (nagu hiljem videolt nägin), olid ilusti saali eest läbi käinud. Pärast meid tilkus sinna saali muidugi veel lõpetajaid, sisuliselt ajal, mil aktus oli juba pihta hakanud. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab hakata aktusega pihta, kui suur osa inimestest, kelle auks seda aktust üldse peetakse seisavad sel ajal alles välisukse taga järjekorras, sest nad lihtsalt ei mahu majja sisse? Oleksin ma seda teadnud, oleksin endale ehk küünarnukkidega teed teinud?! Oleksin ma siis olnud ainuke "hilineja" (jutumärkides seetõttu, et tegelikult me ju keegi ei hilinenud ja minu jaoks on müstika see, mis hetkel need teised lõpetajad hoonesse sisse pääsesid), mispuhul oleks see "küünarnukkidega tee tegemine" ka aktsepteeritav olnud, aga meid oli seal vähemalt 10-20 lõpetajat ja kui kõik viisakalt ootavad, oleks viisakas ka nemad ära oodata enne kui asi pihta hakkab! Nojah, see selleks, sain diplomi kätte, dekaani käepigistuse ja kuulsin hulga innustavaid sõnu ja oligi aeg õnnitlusi vastu võtma minna. See oli imetore, poleks uskunud kui palju häid sõpru ja tuttavaid mul on ja tõeliselt hea tunne oli saada nii palju kallistusi ja häid soove. Tõrvatilgaks meepotis oli aga algav pildistamisesaaga, nimelt tahtis mõni pereliige juba kohe seal samas, rahvamassis, kus ei ole ruumi pea hingatagi, hakata tegema pilte sajas erinevas kompositsioonis ja saja erineva nurga alt. Mina siis seletasin, et oot, võtan siin õnnitlused vastu ja lähme siis Toomemäele pildistama ning kui oleme seal pildid ära teinud ning peahoone juurest on suurem rahvamass ära läinud, tuleme tagasi ja teeme siin pilte, see oli aga plaan, mida pidin üha uuesti ja uuesti kaitsma, sest "Miks? Meil ei ole aega! Arvesta, meil on laud kella peale kinni pandud! Kuhu sa jälle tahad minna?! Teeme kohe siin samas ära... No vahet pole ju, et on teised inimesed..." Ühesõnaga lõpuks saime siiski Toomemäel ka ära käidud ja peahoone juurde tagasi tuldud ja seal ka pilte tehtud ja kujutage pilti, jõudsime isegi õigeks ajaks sööma, aga suuremat osa sellest saatis närviline rahmeldamine, milletaoline õhkkond mulle absoluutselt ei istu. Ilmselt kõige selle tõttu kokku - vihma ja kiirustamise poolt räsituna, takkakiirustamise tõttu natuke ärritatuna ei saanud ma ka peaaegu ühtegi pilti, mis oleks nii ilus, et see mulle tõepoolest meeldiks. Samas võib viimasel oma osa olla ka asjaolus, et viimase koolikuu veetsin magamata ja non-stop süües, mis tähendab, et organism ei olnud sel hetkel kaugeltki oma parimas vormis ja seega ei saanud sealt ka nii ilusaid pilte tulla, nagu oodanuksin, aga nojah, nii ta läks. Ma tean, et tegelikult oli ju kõik hästi, ma sain diplomi, lõpetasin eriala, mille õppimise jooksul tuli mulle umbes tuhat korda pähe, et mina seda küll lõpetada ei suuda ja selle olulise eluetapi lõppemisele oli mulle tulnud kaasa elama palju-palju häid inimesi, aga lihtsalt seda printsessitunnet, mida varasematel lõpetamistel kogeda olen saanud ja mida ka sel korral ootasin, ei olnud ja sellest on mul küll natuke kahju.

Aga eks ma siis näitan neid mõningaid pilte, kleidist ja... minust ja... lõpetamisest noh :)
Kleidi tegin kahekihilise alumine on õhukesem kostüümiriie ja pealmine šifoon, ülaosa lõike, milleks on raglaanvarrukatega printsesslõige, võtsin Burdast ja seelikuosa on kõikse harilikum ratasklošš. Muuseas, kas keegi oskab mulle öelda, kuidas rataskloši allserv ühtlaseks saada - ma tean küll, et kangas diagonaalsuunas venib ja et sealt tuleb teda natuke "vähem ringiks" lõigata, tegingi seda ja täitsa omajagu, aga kui kleiti selga proovisin oli alläär ikka lainetav nagu tormine Läänemeri ja just sellesse suunda, et need diagonaalsuunas kohad olid pikemad. Manni mul ei ole, et seal peal kõik ühepikkuseks mõõta saaksin ja nii lihtsalt venitasin seelikut maas igat pidi nii, et kõige väljavenitatumas asendis oleks seelik ühepikkune ja lõikasin-äärestasin siis selle järgi, samas kui nüüd päris aus olla, siis täitsa ilus-ühtlane see alläär ei ole, eks võõrale silmale vast petab ära, aga ise näen küll, et parajalt sinavonka on, aga teha nagu ka midagi ei oska... Kuidas see äär ühtlaseks saada?

Ahjaa, nagu ma eelmises postituses mainisin, on ka see kleit inspiratsiooni saanud ühest kultusfilmist ja nimelt Helisevast muusikast (hint-hint vanim peretütar õhtusel randevuul).

Ootan aktusele pääsemist - vihm sai otsa, aga mantel on veel seljas:
Diplom käes ja kleiti näeb ka:
Ilus Toomemägi
 

Ja ilus peahoone:
 Väikevend Raid:
Kui juba, siis juba, vallutan sambad ka ära:




Minul sai tehtud, Raidile hoogu juurde:

Ja pärast turvamehe märkust tuli agaralt alla tulla:
Ilus Tartu ja Issi:
Ja no lõpetamise puhul ikka üks perepilt ka:


Neli aastat, nüüd sai tehtud! Kooliga siis selleks korraks ühelpool :) Ma tegelikult loodan veel millalgi mõned korralikud kleidipildid ka purki püüda, eks siis näitan teile ka, praegu peate lõpupiltidega leppima.

Aveli
15 juuni 2015

Lõpukleitidest ja lõpukingadest ja lõpusoengutest, pikemalt ja laiemalt kui esialgu plaanis oli...

Mul oli millegipärast algul plaanis siin kirjutada kui väga ma ei ole rahul ülikooli bürokraatilise süsteemiga ja kui mustaks suutis mu närvi ajada see kuuajane ralli, mil ainsateks minu päevakavas olnud tegevusteks olid lõputöö kirjutamine ja endale kilode-pakkide-taldrikutäite viisi toidu sissekühveldamine, aga kuna alustasin seda postitust kärarikkas telekavaatamise keskkonnas ja poole kirjutise peal mõtlesin, et kes see ikka viitsib lugeda minu kui tagasihoidliku tüdruku heietusi sellest, kuidas ülikooliharidus nõuab endale päevast päeva küünarnukkidega tee tegemist blogist, mis idee poolest peaks rääkima õmblemisest, otsustasingi poolelioleva postituse mustandikausta jätta ja muule pühenduda. Nojah ja nüüd siis tegin selle mustandi lahti, kustutasin kirjapandu ära ja mõtlesin, et räägin hoopis sellest igakevadisest laupäevahommikuste naistesaadete teemast: lõpetamine ja lõpukleit ja lõpusoeng ja lõpumeik ja lõpukingad ja... No lihtsalt seetõttu, et kuigi mind need teemad pea igakevadiselt paeluvad, siis sel aastal on mul üle nelja aasta tõesti põhjust ka ise sõna sekka öelda. Seda on isegi natuke häbi tunnistada, kui väga mulle meeldib arutleda teemal "erinevad lõpukleidid", sest kui keskkooli lõpus veel tundus täitsa normaalne igalt ettejuhtuvalt tüdrukult pärida, et milline tema lõpukleit olema saab, siis ülikooli lõpus tundub, et enamasti tehakse see valik suhteliselt jalapealt ja siis tundubki imelik kui üks tegelinski asja justnagu suure kella külge paneb ja lõpetamise kuupäevast või lõputöö tulemustest hoopis enam huvi just lõpukleidi värvi ja tegumoe vastu tunneb. Nüüd ma siis elan siin oma elevust välja :)

Pole ilmselt imekspandav, et oma senised lõpuaktused olen mööda saatnud oma enda kätetöös ja iga kleidi loomiselugu ("iga" seetõttu, et siinkohal arvestan juba ka kolmandat kleiti, mida ülehomme kanda saan) on olnud küllaltki omamoodi. Katsun siis natuke kirja panna oma eelmiste lõpukleitide õmblemisest ja lõpuks võtan vabaduse kritiseerida ja soovitada ehk siis rubriik "Mida peaks (Aveli arvates) lõpetaja riietuse kombineerimisel silmas pidama", kuna kogu see kupatus sai ulmeliselt pikk, ei solvu ma üldse kui mingi jupi vahele jätate :)

Üheksanda klassi lõpetasin mustas korsettkleidis. Olen kindel, et selle lause peale kujutab umbes pool lugejaskonda (no see pool, kes lõpuks valminud kleiti veel näinud ei ole), ette, et minu näol oli tegemist saatanakummardajaga, aga rahu, rahu, nii see ometigi polnud. Nimelt olen ma suur planeerija või no... vähemalt selliste kindlalt toimuma saavate suursündmuste puhuks, nagu seda on lõpetamine, olen üldiselt juba aastaid enne sündmuse toimumist vähemalt mingil kujul mänginud mõttega oma väljanägemisest ja nii oli see ka üheksanda klassi lõpukleidiga. Võisin olla umbes neljandas-viiendas klassis kui Nuku- ja Noorsooteater tõi Linnahallis lavalaudadele muusikali Grease. Nojah, ega ma sellest etendusest muud suurt ei mäleta, kui et see mulle hirmsasti meeldis ja nii mangusin vaheajal ema, et ta mulle kavamüügiletist ka nimetatud muusikali ainetel vändatud Hollywoodi filmi videokasseti ostaks. Kasseti ma ka sain, aga ma ei ole päris kindel, kas just sel samal päeval või kunagi hiljem lihavõttejäneste või päkapikkude vahendusel, igatahes sellest hetkest peale ei olnud üldse haruldane, et minu pärastlõuna möödus pärast koolist koju tulemist just mitmesajamitmekümnemitmendat korda Grease'i vaadates (ja võin täiesti ausalt öelda, et tegemist on tänini ühe mu lemmikfilmiga). Usun, et umbes esimesel vaatamiskorral hakkas mulle eriti meeldima kleit, mida kandis "paha tüdruk" Cha Cha DiGregorio sealsel kooli tantsuõhtul ja nii ma neljanda klassi tüdrukuna otsustasingi, et maksku, mis maksab, minu lõpukleit saab olema täpselt samasugune. Aastake hiljem läksin õmblusringi ja kolm aastakest hiljem jõudis kohale, et kuskil poes "Cha Cha kleiti" ei müüdagi ja nii saingi aru, et eks ta ise õmmelda tuleb. Tegin siis moejoonised, kus kleiti viiest eri nurgast paista lasin, näitasin õpetajale ka videojuppi filmist ja ostsin emaga Abakhanist kanga. Kahjuks ilmnes, et täpselt sellist kangast, nagu filmis (must, mille peal on suht suured kuldsed plärakad), poes ei olegi ja nii pidin tegema kompromissi ja valisin kanga, kus siia-sinna oli puistatud peale imeväikeseid musti pärlikesi ja sätendust, lisaks seeliku alla elektrisinist tülli. Tööle asusin jõulude paiku, sest tahtsin kindel olla, et mul on aega teha omale unistuste kleit. Etteruttavalt võin öelda, et kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis täpselt üks-ühele minu kleit filmist nähtuga ikkagi ei olnud - rinnaeest jätsin tüllituustiku ära, samuti oli korsetiosa ülaserv sirge, mitte südamekujulise lõikega, tüllist alusseelik oli küll mitmekihiline ratasklošš, kuid mitte korrektne satsiseelik, nagu seda on näha suures tantsuhoos oleval Cha Chal ning korsett ulatus minul umbkaudu puusakondini, sest sel ajal polnud loomulik vööjoon parasjagu moes, aga üldiselt, kui ma ise neid erinevusi välja ei tooks, sai lõpuks valmis ikka inspiratsioonikleidile väga sarnane meistriteos. Eriti uhke olin ma selle üle, et õmblesin oma enese vaeste väikeste kätega valmis täiesti funktsionaalse korseti, no sellise, mis selja tagant rõivastumisabilisel kinni tuleb tõmmata ja mida kandes saab hingata vaid poole kopsuga ning seetõttu tuleks kasuks kui kandja oskaks graatsiliselt minestada. Muuseas, mis teema selle "korseti" definitsiooniga on? Minu teada tähendab korsett rõivaeset, mis on toestatud ja ümber ning mille abil annab manipuleerida loomuliku kehakujuga (no pihta ahtakesemaks teha peaasjalikult) ja seda viimast saavutatakse siis enamasti seljal olevate rist-rästi nööride pingutamisega, internetis kolades olen aga tähele pannud, et paljud inimesed nimetavad korsetiks lihtsalt seda seljal olevat nöörimissüsteemi, umbes et kleit võib seljas rippuda ka põhimõtteliselt kotina (või olla täiesti tavaline, aga kindlasti mitte hinge kinni tõmbamist võimaldav), aga kui tal ilu pärast on seljal risti-rästi kulgevad nöörid, mis alt kokku seotud öeldakse, et "seljal on korsett". Kuidas saab korsett seljal olla? Korsett on ikka ümber kogu keha ju ja seljalt (reeglina) tõmmatakse ta pingule!? Palun öelge, et korseti definitsiooni ei ole ametlikult laiendatud nöörimissüsteemile, sest siis pean ma ennast magama nutma, kuna siin maailmas on kõik nii valesti (selle viimase võimaluse valguses saaksin ju öelda, et mu jooksutossude peal on korsett, kamoon, see on ju VALE). Okei, korsetijutuga ühelpool, tagasi kleidi juurde :D Niisiis, kleit oli valmis. Muidugi tundsid minu kleidi üle suurt muret mu vanaemad, sest nähtavasti paneb teadmine, et lapselaps kavatseb põhikooli lõpetada musta värvi kleidis, iga vanaema muretsema, aga.... mul ei olnud ju tavaline must kleit, mul oli Cha Cha must kleit ja nagu välja tuli, siis kiitsid kleiti nähes seda ka vanaemad taevani ja üks neist ütles mulle pärast, et poleks elu sees arvanud, et must kleit lõpetamisele nii hästi sobida võib ja et olevat olnud üks ilusamaid kleite sel päeval (ja mina sain rahulolevalt muiata, et mis ma siis ütlesin). Hiljem olen seda kleiti päris mitu korda kandnud, kahel korral filmitegelaste/-staaride teemalisel stiilipeol (siis lisasin autentsuse huvides ka rinnaesisele tüllituustiku) ja mõned korrad veel ametlikumatel õhtustel pidudel ning ilmselt kannan teda ka tulevikus kui peaks juhust olema. Pika jutu vahepalaks (sest nagu ma alguses mainisin ja nagu nüüdseks ilmselt ise ka näete, võin ma lõpukleidinduse teemadel lõpmatuseni vadistada), lisan siia videojupi Grease'ist, kus inspiratsioonikleit oma täies ilus näha on (no seal on ka palju teisi ilusaid kleite, seega nautige neidki, aga rõhk siis ikka sellel kõige ilusamal mustal ja no kui kõike ei viitsi vaadata, siis põhiliselt soleerib kleit video viimasel minutil):
Nojah, ja siis oli tarvis sinna kleidi juurde ju soengut ja kingi ja meiki ja... Soenguks tahtsin lokke. Ei mingit sättimist, ei mingit "pidulikku soengut", lihtsalt lokke, nii kräsuseid ja suuri kui võimalik ja kuna olin juba selleks ajaks selgeks saanud, et minu libedatesse ludujuustesse on lokke püsima panna sama võimatu kui saunaahjus jääkuubikuid valmistada, lootsin, et juuksur saab minu asemel selle imega hakkama. Panin siis aja kirja, jaanuaris, et mingil juhul ilma ei jääks ja jäin ootama. Ausalt öeldes vaadati ilusalongis meid kahe sõbrannaga, kes me koos aegu kinni panema läksime ikka päris imelikult, sest poole juunini oli oimaeiteamitu kuud aega, aga meie kibelesime koolis vist juba septembrist, et saada teada lõpetamise kuupäev ja kellaaeg, et ometigi juuksuriajast ilma ei jääks. Lootsin saada tugevaid lokke, mida mul ise kunagi saavutada polnud õnnestunud, no midagi umbes sellist:
http://www.hairandmakeupideas.com/wp-content/uploads/2015/02/Hairstyles-For-Curly-Hair-4.jpg
(üldsegi, kui lokkidest räägin, tahan alati, et need algaks kohe korralikult pealaelt, paraku isegi kui rullid sinnani keeran või ka tangidega teen, vajuvad nad sealt raskuse tõttu esimesena sirgeks või lainesse ja siis olen ikka selline "tehtud lokkidega tüdruk", mitte päriselt, korralikult, lokiline)

Arvasin, et selliseks tulemuseks pannakse mind ikka vanakoolikombel rullidega fööni alla istuma (ja usun, et kui seda oleks tehtud, oleks ka tulemus minu vaimusilmale sarnasem saanud), aga juuksur nagu ikka ei uskunud, et minul lokid peas ei püsi ja kasutas lokitange, tulemuseks olid parajalt väljaveninud lokid, mis küll aktuse ajal ilusti peas püsisid, aga juba lõpupeole sõites heal juhul keskmise tugevusega laine nimetuse välja kannatasid, peo lõpuks olin juba jälle sirgete juustega ludupea. Meigi otsustasin sel korral ise teha, sest olin veendunud, et selleks mulle vanemate poolt finantsi ei eraldata ja nii ma siis oma tagasihoidliku meigiarsenaliga üht-teist tehtud saingi. Siis tuli teemaks kingad. Algul tahtsin väga stiilitruusid, hõbedasi lahtise varba ja T-kujulise rihmaga keskmise kõrgusega kontsaga isendeid, no umbkaudu selliseid, aga hõbedased ja sutsu madalama kontsaga (no näete, ma ei suuda leida isegi pilti, mis kirjeldaks kingi, mida ma tahtsin):
http://cn1.kaboodle.com/hi/img/2/0/0/10f/3/AAAAArYpw8EAAAAAAQ86OQ.jpg?v=1213498235000
Selgus aga, et selliseid kaubandusvõrgus ei leidu. Paraku selgub selline tõsiasi alati, sest olen aru saanud, et olen ikka väga konkreetsete nõudmistega inimene. Mul on peas detailideni välja mõeldud, millist kleiti/kotti/kingi/saapaid ma tahan ja kui siis seda ihaldatud asja otsima hakkan, selgub, et poes on küll tuhat ja üks teistsugust või PEAAEGU samasugust asja, aga täpselt sellist ei ole ja nii ma lähengi mossitades koju ja ei osta mitte midagi, isegi kui oleks vaja. Ma näiteks ei suuda minna šoppama mõttega, et vaja oleks no näiteks kleiti ja siis lihtsalt jalutan ringi, vaatan, mida pakutakse ja valin meeldivaima välja, ei, mul on alati vaja just täpselt mingit konkreetset kleiti ja üllatus-üllatus, poed ei telligi disaineritelt kaupu selle järgi, milline on minu vaimusilm. Minu üle on selle omaduse tõttu nii palju nalja tehtud, sest tänapäeval on ju poodides valik suurem kui kunagi varem, lisaks on veel ebay ja aliexpress ja endiselt on minu jaoks täiesti tavaline, et ka kogu maailma internetipoodides leidub umbes kaks vastavalt otsitud kategooriale enam-vähem sobilikku asja ja need maksavad hingehinda. Ei saa mina aru sellest internetist tellimise vaimustusest, sest seal ju ei ole neid asju, mida ma tahan, kuskil ei ole ja nii mul ongi kaks varianti, kas leppida vähemaga või... õmmelda ise ja no eks ma sellepärast ilmselt olengi nii agar iseõmbleja, mitte, et mulle see käsitöö nii hullumeelselt meeldiks, aga ma lihtsalt ei saa asju, mida ma tahan mitte kuskilt mujalt :D Nojah, riietega on lihtsam, aga juttu oli ju kingadest ja neid juba nii lihtsalt ise ei tee (ma küll ei jõua kokku lugeda, kui mitu korda on mul tulnud mõte, et lähen kingsepa juurde ja lasen teha omale sellised kingad või saapad, nagu ma tahan, aga siis olen finantside puudumise pärast sama targalt jälle selle mõtte maha matnud), seega olingi probleemi ees ja otsustasin minna vana head "pärisnahk-ilus-taskukohane" teed. Paljudele võib tunduda üllatav, aga mina ei mõelnud üheksanda klassi lõpus kordagi kontsakõrgusele ega sellele, kuidas ma kingadega kõnnitud saan. Ütlen "paljudele", sest mulle on lihtsalt jäänud mulje, et enamikul tüdrukutel on see kuidagi nii suur teema nii nende enda sõnavõttudest lähtudes kui ka vaadates ausa pilguga kõverate põlvedega tikk-kontsadel komberdavaid enda meelest üliilusate kingadega lõpetajaid (nojah, kingad võivad olla küll ilusad, kas ka neiu ise koos kingadega...). Mina ei ole kunagi tundnud, et kontsadega käimine oleks miski, mida eraldi õppima pean ja kui kuskil kaheksandas klassis esimesed korrad korralikud kontsad jalga sain ja nendega paar korda esikukoridoris edasi-tagasi traavisin, hakkasingi mõtlema, et millest see suur furoor selle kontsadega käimise õppimise ümber, hiljem sain aru, et ilmselt on minu loomuliku talendi taga rühmvõimleja kehakool, eriti hästi tuli see välja hiljuti kui olime trennikaaslastega, kellest enamik võimlejataustaga, paar kuud tagasi ühel moešõul modellideks ja kus ühe kaubamärgi esindajad olevat väitnud, et nemad küll ei taha oma modellideks mingeid "suvalisi tantsijaid", vaid ikka päris modelle. Eks ma siis vaatasin nii meie seltskonna tüdrukuid kui neid päris modelle ja no kui aus olla, siis meie eksvõimlejate kõnnakule polnud midagi ette heita, samas kui nii mõnigi "päris" modell koperdas oma kontsadel nagu vastsündinud varss. Küll mul on täna hüplik sulg, lõpukingadest pidin ju rääkima, igatahes, kui standardid langetatud, leidsin sobiva paari esimesest poest, kuhu Ülemiste keskuses sisse astusime - mustad, nahast, umbkaudu 7 cm kontsaga, muidu justkui lihtsad tänavakingad, aga natuke pilkupüüdvamad risti-rästi jooksvate rihmadega. Müüja küll korraks arvas, et ehk on lõpetamiseks pisut liiga tavalised, aga mina olin oma otsuses kindel ja siiani ei kahetse, kuna ka praegu, seitse aastat hiljem on need minu go-to pidulikud kingad kui kuskile vaja minna on.
Kingad said siis sellised:

Sellega oligi minu 9. klassi lõpukomplekt koos. Mina enda välimusega rohkem kui rahul ja komplimente tuli mujaltki. Kuna arvutit, milles seda postitust kirjutan, kasutan alates ülikooliõpingute algusest (ja selleks ajaks oli põhikooli lõpetamisest juba kolm aastat möödas), ei ole mul kahjuks teile näidata ühtegi päris autentset lõpetamisepilti, küll aga suutsin kusagilt välja kaevata pildi, kus võib näha mu lõpukleiti, millele juba tüllituustakas rinnaesisele lisatud on:
Kui veel leidub inimesi, kes siiamaani lugeda on viitsinud ja viitsivad ehk natuke veel, siis järgmiseks pajatan oma keskkooli lõpetamise outfitist. Gümnaasiumi lõpukleiti hakkasin plaanima põhikooli lõpetamisest alates. Paraku ei suutnud ma sel korral hoopiski otsustada, millist kleiti ma tahan, sest eelnevatel aastatel oli kogu aur läinud ju eelmise kleidi ideaalina kujutamisele. Kaheteistkümnenda klassi alguseks olin aga otsustanud, et kleit saab sinine, samuti olin otsustanud, milline saab kleidi ülaosa, kuna armusin sellesse internetist leitud kleidipilti:

https://luxussilk.files.wordpress.com/2011/10/sherri_hill_.jpg
(te ausalt ei kujuta ette, kui kaua ma otsisin, et see pilt praegu jälle internetiavarustest üles leida)
Samas ei olnud ma üldse kindel, milline paks olema alumine ots... maani kleiti, nagu pildil, ma ei tahtnud, kohe klošš ja mini... vaatamata ampiirlõike tollasele edule moemaailmas, tundus selline variant mulle mõjuvat ikkagi sellise...rasedakleidina, samas kui ma hästi muud ka välja mõelda ei osanud, vööni liibuvat ja siis klošši ka ju sinna ulmelise ülaosa juurde teha ei saa. Nii ma siis vaagisin ja otsustasin, et teen ta sellise keha järgiva ja kergelt alt laieneva, et ei oleks rasedakleit, aga samas ei mõjuks liiga kohmakana. Ma tegelikult suht pabistasin, et kuidas ta lõpuks välja tuleb, sest ma päris hästi ei teadnud, kuidas see ülemine osa üldse tehtud saab ja samas, kuidas alumine osa hoidma jääb, aga etteruttavalt võin öelda, et lõpptulemusega jäin väga rahule. Keskkooli lõpukleit on ese, mille õmblemine on kõige suuremat tööd nõudnud, alustasin selle tegemist vist pisut hiljem kui eelmise kleidi puhul, no nii umbes märtsis vist ja meisterdasin teda mannekeeni seljas ikka juunini välja - kogu see ülemine osa oli ikka kunst omaette - sisseõmmeldud rinnahoidjakorvid, kokku neli kihti põhikakangast, neli kihti šifooni, kogu kupatus ilusatesse lainetesse sätituna käsitsi korsetilõikelisele põhjale kinnitada nii, et väljastpoolt midagi näha ei jääks ja viimaks hõbedast pärlikeste tikkimine vööribale. lõpuks tundus, et see ülemine osa üksi kaalub juba terve tonni. No nii hullusti tegelikult ei olnud muidugi, aga raske oli ta küll. Lõpetamise päeval kinnitasin kleidi ülaservast igaks juhuks kahepoolse teibiga keha külge, no et ei tekkiks pidevalt seda ebamugavust, et kogu aeg kleiti kergitama peaks. Siinkohal ei suuda ma jätta peatumata sellel samal paelteta kleitide teemal. Mina ei ole veel kohanud paelteta kleiti/pluusi/jumsuiti, mis püsiks normaalselt seljas. Ikka tuleb kogu aeg teist kergitada ja eriti ei suuda ma aru saada sellest, kuidas sellise riideesemega on võimalik end aktiivselt füüsiliselt liigutada, näiteks tantsida, ilma, et rõivastus seljast ära kukuks (erandiks on need korsettkleidid, mis reaalselt selga kinni seotud nii, et hästi hingata ei saa). Tundub aga, et leidub inimesi, kelle puhul pole selliste rõivaste puhul seljaspüsimine üldse probleemiks, näiteks väitis üks tüdruk minu rahvatantsurühmast kord, et käis tantsupeo proovides paelteta jumpsuidiga, et hea mõnus, rante ei jää, kui selle peale imestasin, et kas see tantsuhoos seljast ära ei kukkunud, sain vastuseks, et loomulikult mitte, miks peaks. Samamoodi on paeltetute rõivaste fänn üks mu teine sõbranna, kes selliseid pluuse-kleite igapäevaselt kannab ja pole ma veel kordagi teda neid kergitamas näinud (ega neid tal seljast ära kukkumas). Halloo? Kas ma olen ainuke imelik, kellel ükskõik millised paelteta asjad seljas ei seisa? Minu "tähthetk" selles vallas oli olukord, kus lasteloomaaias paelteta kleidis (mis iga natukese aja tagant nagunii kergitamist vajas), kodukitsi söötsin ja üks isend end minu najale püsti ajades selle mulle nabani tõmbas ja nii ma siis poosetasin seal rinnahoidja väel, kuniks sööt peost otsa sai ja kitsed kleidikergitamiseks mahti andsid. Siiani olen aretanud teooriat, et "süüdi" on minu peaaegu olematu rind, no et suurema varustatusega naistel hoiavad rinnad kuidagimoodi neid pluuse-kleite seljas, aga mul pole õrna aimugi, kas selles teoorias ka teragi tõtt leidub, sest ma lihtsalt ei tea... Rääkige, mis nipiga te paelteta asju seljas hoiate, inimesed.

12. klassi lõpusoengu lasin teha samal juuksuril, kelle juures põhikooli lõpetades käisin, algselt tahtsin Lenna "Rapuntseli soengut":
http://www.eurovisioon.ee/pildid/eurolaul/2010/8_Lenna_Kuurmaa.jpg
aga kuna minust üks aasta varem lõpetas meie kooli üks tüdruk täpselt samasuguse soenguga (mis indikeerib, et see soengumõte tekkis mul rohkem kui aasta enne lõpetamist), matsin selle mõtte kohe maha, ma ju ometigi ei tahtnud välja näha, nagu keegi teine. Samas jäi idee mingist väikesest punutisest küljel alles ja kuna tahtsin hirmsasti oma kuudepikkust kätetööd kleidi ülaosa näol võimalikult palju demonstreerida, otsustasin, et kinnine soeng oleks seekord parem, üks kriteerium oli veel, tahtsin, et soeng oleks seitliga ehk et ei oleks selline üle pea kammitud/punutud ja kinni pandud, sest sellisena mõjun kinniste juustega enda meelest kuidagi argiselt. Ladusingi siis oma kriteeriumid juuksurile ette ja ta tegi mulle imeilusa lokilise soengu kena punutisega, kuid vaid osaliselt kinnise (saan aru, et mul on ilusad pikad juuksed ja neid oleks ka kena eksponeerida, aga sel korral tahtsin kleiti rohkem eksponeerida), seletasin siis, et ei taha, et juuksed kleidile langeks ja palusin, et kas saaks neid ikka kuidagi rohkem üles panna ja eks juuksur siis hakkas neid kinni klammerdama, näost oli aga näha, et ta tegi seda suhteliselt raske südamega :D Meigi lasin sel korral teha professionaalil, kelle kohta ma aga eelnevalt suurt midagi ei teadnud, ning kelle puhul arvas juuksur, et ilmselt teeb ta väga julge meigi, kui kunstnik aga salongi kohale jõudis ja mina midagi värvilistest laugudest rääkima hakkasin, ütles ta hoopis, et teeks hästi lihtsa ja tagasihoidliku ja lisaks aktsendiks mõned kunstripsmed, eks ma ikka omaette mõtlesin, et no lihtsa ja tagasihoidliku eest ma küll jumestuskunstnikule maksta ei taha, et sellega saaksin ju isegi hakkama, aga seda talle öelda ma muidugi ei julgenud ja nii usaldasingi end eesmärgiga saada "lihtsaks ja tagasihoidlikuks" võõrastesse kätesse. Meikimine toimus akna all ja mina end peeglist selle jooksul ei näinud, kui aga lõpuks mulle peegel nina alla lükati ja öeldi, et on valmis, pidin ma imestusest peaaegu et pikali kukkuma - see ei olnud mina, kes sealt peeglist vastu vaatas. See oli keegi, kes oli umbes 9759364596 korda ilusam kui mina eales olla võiksin. Vot sulle lihtsat ja tagasihoidlikku, senimaani poleks ma arvanudki, et meigipõhjaga annab selliseid imesid teha! Seda esmamuljepilti on blogi pikaajalisemad jälgijad juba tegelikult näinud, sest päris pikka aega oli see siin minu tutvustuspildiks, aga lisan ta nüüd siia uuesti, sest kamoon, ma olin ikka üliilus sel päeval :D
Jumestaja tegi veel tegelikult pildi ka enne meikimast ja kui siis need enne-pärast pildid kõrvuti panin, tundus nagu oleksin kuskil USA ilulõikuste saates käinud. Ma ei jõua seda jumestuskunstnikku ära kiita ja kui mul kunagi peaks veel olema vaja proffi, kes mind ilusaks teeks, saab see kindlasti olema tema. Samas üldises plaanis pean ütlema, et kuigi sel päeval tahtnuksin hõisata kõigile lõpetajatele, et lasku kindlasti omale professionaalil meik teha, siis tänaseks olen aru saanud, et suurem osa professionaale ei pruugigi midagi ülevoolavalt ilusamat teha kui inimene ise, eriti kui natuke enda peal kätt harjutada. Olen erinevate projektide raames ka hiljem paar korda elukutseliste näokaunistajate käe alt läbi käinud ja kuigi nad on teinud mind ilusaks ja meik on näiteks kauem kaunina peal püsinud, siis sellise vau-efektiga, mille saavutamisega ma end ise kunagi hakkama saamas ei suudaks näha, nagu sel korral kui keskkooli lõpetasin, pole nad mind üllatada suutnud. Seetõttu ei arvagi ma, et alati oleks arukas mitukümmend eurot kooli lõpetades meigikunstniku peale kulutada (no selle konkreetse kunstniku peale küll, kes mulle siis meigi tegi, aga fakt on see, et kui eelnevalt inimese töödega kursis ei ole, ei pruugi selle raha eest ka suurt midagi saada).

Ahjaa, kingadest polegi ma ju veel rääkinud. Seekordne kingasaaga oli kordades hullem kui põhikooli lõpus, nimelt ei olnud ma nüüd valmis järeleandmisi tegema ja teadsin, et mul on vaja beeže rihmikuid. Aga mul on rihmikutele üleüldse suured nõudmised, esiteks ei kannata ma selliseid pidulikke kingi, kus vaid paar imepeenikest rihma, näiteks üks üle pahkluu ja teine üle varvaste, jooksevad. See seostub mulle kuidagi nii väga üheksakümnendate popkultuuriga ja vot seda ajastut ma omale kantavaks mõelda ei suuda. Teiseks peavad minu lahtised kingad olema alati sellised, et varvastepoolsed rihmad jooksevad üle selle koha, kus varbad muuks jalalabaks üle lähevad, no niiviisi, et näha on varvaste otsapoolne osa, mitte kõik, see võib jälle tunduda veidike absurdne, aga minu meelest on kõik sellised väga lahtise varbaosaga rihmikud natuke nagu lasteaialaste kingad... või ma ei teagi ja kui ikka otsida rihmikuid, siis kahjuks on enamik just sellised, samas kui selliseid ilusaid, poolenisti varbaid katvaid on vähe. kolmandaks tahtsin ma, et oleks palju ristuvaid ja küllaltki jämedaid rihmasid ning et varvaste juures ei jookseks üle jala lihtsalt üks rihm, vaid kindlasti kaks, mis omavahel ristuvad ja neljandaks tahtsin päris nahka, aga selle kriteeriumi viimaks ohverdasin. Internetist leitud inspiratsioonipildid olid sellised:

https://www.pinterest.com/pin/135530270011751034/


https://www.pinterest.com/pin/135530270011739628/
Ja mida ei olnud, seda ei olnud, poodides polnud isegi midagi sarnast, internetipoodides kolades leidsin ühed kingad, mis enam-vähem sobinuksid, aga mille siiamaile tellimine maksnuks hingehinda ning mulle isegi kingiti ühed kingad, mis polnud ikkagi teps mitte see ja mõtlesin, et peangi minema nuttes ja paljajalu lavale, sest minu kingi ei saa kusagilt, aga siis lõpuks leidsin ühest pisikesest poekesest kingad, mis kriteeriume omajagu venitades nende alla enam-vähem mahtusid, nad olid küll number-kaks mulle suured ja rohkem numbreid neil ei olnud, aga eks ma siis pidin neid paar numbrit suuremaid kannatama, sest mis mul muud teha jäi, ma ju ometigi ei kavatsenud mingite tavaliste kingadega lõpetada, mida igast poest saada oli, no way :D
Igatahes seda outfiti olete siin blogis ka ennemalt näinud, aga lisan ta postituse terviklikkuse huvides ikkagi uuesti:
Minu meelest õnnestus päris hästi.

No ja siis on see kolmas lõpukleit, õmblemisele kulutasin kaks päeva, sest ülikoolis ei saa enne lõputöö kaitsmisel hinde teadasaamist endale lubada sellist asja nagu lõpetamise eeldamine mingil kindlal aastal. Inspiratsiooni sain taaskord ühest vanast kultusfilmist ja mõttes mõlkus selline kleit mul juba esimese kursuse algusest, kuigi seekord oli modifikatsioone rohkem, kingad panen vanad... pole veel otsustanud, kas need samad 9. klassi lõpukingad või veel lihtsamad karaktertantsu kingad, soengu teen ise, meigi ka. Tundub, et see peab täitsa paika, et mida lõpetamine edasi, seda lihtsamaks lähevad kleidid-soengud ja seda ka minusuguse lõpetamistefänni puhul, kuigi ma ei arva absoluutselt, et ma ülehomme kuidagi lihtsam või kehvem välja saaks nägema kui neli või seitse aastat tagasi. Kleiti veel ei näita, sellega peate kannatama kuniks mul diplom ametlikult käes :)

Ja nüüd siis natuke üleüldistest soovitustest lõpetajatele. Mitmed neist on mulle suuresti hambusse jäänud ja neist natuke rohkem rääkida tahaksingi. Esiteks kogu see trall etiketi ümber. Mina ei arva, et etiketti rangelt järgima peaks ja mulle tundub, et enamasti ei eeldata seda ka koolide poolt, pole mina veel kuulnud, et kellelegi oleks tunnistus kätte andmata jäänud, kuna õlad või selg olid lõpuaktusel paljad. Sellest tulenevalt ei arva ma ka, et ennast tuleks etiketi tõttu ribadeks rabeleda, pean silmas seda, et kui etiketi järgimine on lõpetaja jaoks oluline, tasukski valida kleit, mis etiketile vastab - katab ära õlad, on ühtlases heledas toonis ning ulatub põlveni, kui aga lõpetaja tahab kanda kleiti, mis etiketile nii rangelt ei vasta, peaasjalikult siis õlgade paljastamise kohapealt, siis tulekski võtta vastu otsus, et seekord etiketile ei vastata. Üks koledamaid asju, mida mina lõpetamistel näinud olen, on õlasallid - idee on ju õilis, et nii ei paista kleit nii paljastav, aga õlasalli on pidulikul üritusel ikka meeletult raske välja kanda, olen näinud üksikuid daame, kes sellega hakkama saavad ja ka sel puhul on ta omal kohal vaid seltskonnas ringi liikudes, paigal istudes õlasalliga elegantne välja näha on väga raske, veelgi raskem õnnitlusi vastu võttes, inimesi kallistades ja lillesülemit hoides. Õlasallid, mida mina lõpetamistel näinud olen ripuvad reeglina suurem osa ajas kandjal ebaühtlaselt põlvini ja mõjuvad kui ümber võetud saunalina ja sel puhul on isegi ilusa kleidiga lõpetaja välimus lohakas ja rääbakil.
Siis on veel "boolerokoolkond", kes leiavad, et iga vähegi avarama kleidi peale käib boolero. Jah, on kleite, mille juurde ongi mõeldud kanda boolerod ja tavaliselt tulevad sellised booleroga komplektis, aga enamikel juhtudel ei ole lõpetamine koht boolero kandmiseks. Mina näen boolero funktsiooni, nagu iga pealisrõiva funktsiooni anda sooja (olles samal ajal siis hetke rõivastusega võimalikult palju sobiv ehk siis pisike ja pidulik), näiteks saan aru kui boolerod kantakse minnes pulma või muule vabas õhus toimuvale pidulikule üritusele, kus paljaste õlgadega võib jahe hakata, samuti näiteks teatris või ballisaalis ja seda samal põhjusel, küll aga ei arva ma, et boolero oleks omal kohal üritusel, kus kogu välimus on planeeritud selleks, et kandjat vaadatakse ja ta on tähelepanu keskpunktis, nagu seda on lõpetamine. Boolero on kompromiss ilusa välimuse ja natuke jahedama temperatuuri vahel aga kindlasti mitte osa esialgsest planeeritud välimusest. Ma usun, et paljud ilmselt ei mõista minu seisukohta, aga ilmselt on oma osa selle kujunemises minu isal, kes alati kui kuskile pidulikumasse kohta läheme ja ma küsisin, et kas mu välimus sobib (kandes siis kleiti ja mingit jakki) ütleb, et see kleit on ju ilus, aga kui jakk peal on, siis (vaatamata sellele, et jakk võib ka ilus olla ja jaki ja kleidi kooslus võib ilus olla), ei ole ju näha, kui ilus see kleit on ehk siis igasugune jakk vähendab kleidi ilu ja nii seda teeb ka boolero. Seega kõigile lõpetajatele: kui tahta kaetud õlgu, tuleb valida kleit, mis katab õlad ja nii on välimus kõige ilusam, kui leitakse kleit, mis on küll imeilus ja mida väga oma lõpetamisel kanda soovitakse, kuid kandja silmis on selle miinuseks paljad õlad ja siis otsustatakse see miinus kõrvaldada näiteks boolero või salliga, tuleb arvestada, et siis teabki ainult kandja ise, et seljas on kleit, mis on imeilus, teiste jaoks sulandub ta üldjuhul ikkagi homogeensesse viisakasse booleromassi ja jääks hoopis enam silma kas juhul kui jätaks boolero ära võis siis juhul kui otsustaks kohe kleidi kasuks, mis katab õlad.
Teiseks tahaksin ma murda ühe noormeestetabu, nimelt särgiga toon-toonis lipsud. See mõjub minu silmale vanamoelise ja igavana, veel reedab selline komplekteerimine minu jaoks uusrikaste perepoegasid. Näiteks eelmisel aastal olime vennaga talle ülikonda ostmas ja just enne meid ostis üks ema oma pojale hirmkalli ülikonna koos särgi ja lipsuga, tegemist oli roosa särgiga ja siis halli põhjaga roosamustrilise lipsuga ja siis nad tegid müüjaga võidu komplimente kui ilus see kooslus ikka on, mina vaatasin kõrvalt, et hirmsamat kooslust valida ei annaks (muidugi mul on ka mingi oma arvamus sellest kui mehed roosat kannavad, mõnele üksikule sobib, enamikule mitte nii väga, samas kõik muud erksad värvitoonid, palun väga). Kogu see valik tundus lihtsalt nii turvaline.. nagu boolero paelteta kleidi peal, viisakas ja kõigile meele järgi, aga mitte kellelegi silma jääv. Ostsime siis meie ka, maheoranži särgi ja türkiissinise lipsu (kuigi müüja üritas meile pähe määrida lipsu, kus tumesinisel põhjal oli oranžiträpsuline muster), ja ma ütleks küll, et koos tumesinise ülikonnaga jäi komplektis särav noormees heas mõttes ja hoopis paremini silma kui tavalised-turvalised toon-toonis lipsutajad. Seega poisid ei tohiks karta konkreetseid ja puhtaid värve, need mõjuvad hoopis värskemalt kui ajatu formaalsus.
Noormeestele veel - kikilipsud on ägedad, aga sel juhul tuleb valida kiki, mis on nn vanakooli süsteemiga, tähendab see siis seda, et tegemist on lipsuga, millesse tuleb ise lipsusõlm sisse siduda ja mis ei käi kummi või kaelataguse klõpsakaga ette. Viimased näevad okeid välja kui noorsandil on aastaid turjal maksimaalselt kümme, sealt edasi mõjuvad titalipsud juba koomilisena ja päris ausalt, on üsna kerge lihtsa peale vaatamisega tuvastada, kas tegu on seotud või kaela tagant kinnitatud lipsuga, seega oled sa mees või ei ole? :)
Ja kuigi üldjoontes olen ma arvamusel, et igaüks peaks kandma lõpetamisel seda, mida ta tahab, siis on üks suur "ei" veel - ära lõpeta kooli maani ballikleidis, ausalt, olen näinud tüdrukut, kelle põhikooli lõpukleit oli maani barbie-roosa korsettkleit ja no minu meelest näeb selline asi ikka natukene kohatu välja.
Nojah, ega mul rohkem ei olegi öelda midagi, mis eriliselt tähelepanu vääriks. üldiselt arvan, et igaüks peaks kandma seda, mida ta ise tahab, mina heal meelel aga õlasalle, boolerosid, lastelipse ja ballikleite lõpuaktustel vaadata ei tahaks :)

Sai nüüd küll üks ülipikk maratonpostitus ja ega ma lõpuks enam nii entusiastlik ei suutnud olla kui kirjutamist alustades, aga mis seal ikka. Hüplesin ka erinevate teemade vahel siin ja seal, aga kuna pole ammu kirjutanud, siis loodan, et vähemalt mõni tubli lugeja jõudis lõpuni ka :) Lisaks lisan ka, et ei maksa nüüd boolerokandjatel solvuda, panin lihtsalt kirja oma arvamuse, chill. Ja no ilmselt saab postituse pikkusest järeldada päris hästi, kui väga mulle lõpukleiditeemadel lobiseda meeldib ja et ülikooli lõpetades ma enam väga seda teemat päris elus tõstatada ei julge, elangi siin ennast välja väikest viisi. Umbes nädala pärast loodan teile juba ka oma seekordset lõpukleiti näidata.

Aveli

P.S. Kirjutasin seda postitust umbkaudu kuus tundi, nagu just praegu avastasin.

P.P.S. Rääkige mulle kommentaarides, millised on olnud teie lõpukleidid ja kas ka teil on mingid kindlad kujutelmad, milline üks korralik lõpuriietus ja väljanägemine olema peavad.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...