Tegin täna biokeemia järeleksamit - õppisin selleks nädal aega ja kuna tegemist on nii raske ainega, siis polnud veel hommikul eksamile minneski kindel, et üldse midagi oskan...natukene vist oskasin...või ma ei tea kah....Igatahes loodan, et sain tehtud ja ei pea järgmisel aastal seda ainet võtma! Millega seoses aga sellest üldse rääkima hakkasin, on see, et on täiesti imetlusväärne, kuidas aju suudab ebameeldiva asja kõrval töödelda meelepärast informatsiooni. Nimelt, lugedes, enda meelest täiesti süvenenult, biokeemia konspekti, suutsin endalegi üllatusena samal ajal oma mõtetes välja töötada uue kollektsiooni - mõelda välja tegumoed, värvid, materjalid, isegi selle, kuidas ma esemed valmis õmblen, neid pildistan ja kusagile konkursile saadan, milliste kitsaskohtade puhuks peaks kelleltki kogenenumalt abi paluma ja kui keeruline saab olema leida just sellist kangast nagu vaja...mõte jookseb, kuid samal ajal ei jäta ma konspekti lugemist üldse pooleli ja püüan sellesse vägagi süveneda, samas vabal ajal tuleb nii produktiivset fantaasialendu harva ette. Tegelikult on see ju kohutav - kui mu aju otsustab nii kriitilisel hetkel sedamoodi multitaskida, pärsib see ju (isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha) päris korralikult õppimist, mida ma endale sellistel hetkedel üldsegi lubada ei saa! Igaljuhul otsustasin täna oma kurikavalad kollektsioonimõtted paberile panna, kuid mul on natuke kurb tunne, et paberilt edasi need äkki ei jõuagi, sest mõtlen juba mitmendat korda, et peaks oma kollektsiooni kuhugi konkursile esitama, kuid siis hakkavad pihta need "agad"....et ma olen ju Tartus ja ei saa edasipääsemise puhul vajalikku aega Tallinnas veeta (õmblemine, korralduslik pool)...et kui edasi ei pääse, aga olen juba palju kulutanud esimeste kostüümide (mis mulle endale selgagi ei lähe) valmisõmblemisele ja modelli otsimisele (enamik konkursse soovib fotot ühest-kahest kostüümist juba kollektsiooni esitamisel)...et ei leia nagunii vajalikku materjali, kuna üheski Eesti kangapoes pole midagi niisugust kunagi näinud ja välismaalt neti teel tellimine oleks riskantne, veniks väga pikale ja oleks kulukas...neid kahtluskohti ikka jagub ja nii ma istungi siin oma piiratud ressursside ja liigselt alalhoidliku maailmapildi otsas ja olen õnnetu ning unistan. 

Ei! Just praegu otsustasin, et selle kollektsiooni kavatsen teoks teha, maksku, mis maksab ja võtku aega palju võtab! :) (vaadake, et te mulle siis seda ikka meelde tuletate aeg-ajalt)

Aga enne figuuride visandamise juurde pöördumist räägin veel oma hiljutivalminud topist. Tegelikult ei oolnud mul algselt plaaanis üldse midagi sellist õmmelda, jalutasin lihtsalt ühel päeval loengust kodupoole ja möödusin Riia mäe Abakhanist ning vaateaknalt jäi mulle silma üks kena pitsiline riie. Vaatasin seda ja mõtlesin, et see on ilus küll, kuid kindlasti on pitsimuster lihtsalt mingile ludule kangale peale trükitud ja midagi päris ilusat sellest nagunii õmmelda ei saaks. Õues juhtus aga olema väga külm ilm ja otsusatsin poodi sisse astuda, et natukenegi sooja saada (pood ju kulgeb pikalt läbi maja ja nii saab juba hea jupi külma tänavat sooja poe kaudu kodupoole kulgemise vastu vahetada). Märkasin vaateaknal pilkupüüdnud riiet ka poes sees ja läksin huvi pärast katsuma, et mis asi see siis õieti on ning tuli välja, et tegemist on siiski heegeldatud pitsiga, mis on teise, alumise, kanga külge kinnitatud. Kulus vist ainult kümme sekundit kui otsustasin, et pean seda riiet ostma ja veel kümme, et teada, et plaanin teha sellest veidike soliidsema, kuid siiski üpris igapäevase korsetilõikelise topi. Ostsin kangast kõigest 60 cm ja väga täpselt tuli välja. Kasutasin sama korsetilõiget, mille järgi õmblesin korseti oma põhikooli lõpukleidile, tegin ainult väikese kohanduse ja õmblesin ülaserva südamekujuliseks. Küll jätsin seekord loomulikult lisamata korsetiribid ja voodri, kuna igapäevaseks kandmiseks pole viimased just eriti mugavad. Tulemus on selline:

 Eks ma vist natuke kahvatu praegusel aastaajal veel sedakarva riiete jaoks olen, aga demonstreerida ju tuleb :) Kõrvas on mul oma healt sõbrannalt Evelilt jõulukingiks saadud kõrvarõngad, mis on ka täitsa ise tehtud! Kaelakee autoriks on ehtekunstnikust vanaema Tea Vellerind.

Kõike kaunist,

Teie Aveli :)