"JORDAN!"
"Vabandust, professor."
Mängu kommenteeris Weasley kaksikute sõber Lee Jordan, kellel hoidis hoolikalt silma peal professor McGonagall.
"Ja ta kihutab seal üleval tõesti vingelt, hea sööt Alicia Spinnetile, kes on Oliver Woodi tõeline leid, eelmisel aastal alles varumängija - tagasi Johnsonile ja - ei, Slytherin on pomma endale saanud, Slytherini kapten Marcus Flint võtab pomma ja seal ta läheb - Flint lendab seal üleval nagu kotkas - ta hakkab... ei, Gryffindori vaht Oliver Wood peatab ta hiilgava võttega ning Gryffindor saab pomma - ajaja Katie Bell teeb kena haagi ümber Flinti ja kihutab piki platsi edasi ja - OIH - see oli ilmselt valus sai klommilt hoobi kuklasse - pomma läheb Slytherinile - Adrian Pucey kiirustab värava poole, aga teda takistab teine klomm, mille on teele saatnud Fred või George Weasley, ei saa aru, kumb - igal juhul on Gryffindori tõrjuja tubli ning pomma on jälle Johnsoni käes, tee on vaba ja seal ta lähebki - ees on värav - pane nüüd, Angelina - vaht Bletchley sukeldub - ei õnnestu - GRYFFINDOR SAAB PUNKTI!"
Katkend J.K. Rowlingu raamatust "Harry Potter ja tarkade kivi" (Harry esimene lendluudpallimäng)
Mina olen Harry Potteri suur austaja! Olen iga raamatut oma kümmekond korda lugenud ja loen kindlasti veel. Ilmselt küsivad nüüd paljud imestusega, et miks keegi samu teoseid nii mitu korda üle peaks lugema ja kui aus olla, siis ma ei oskagi seda tegelikult päris hästi seletada - see võib olla asjaolu, et iga kord võidab lõpuks headus ja õiglus või põhimõte, et alati tuleb vaadata stereotüüpidest kaugemale või lihtsalt see imetlusväärne fakt, kuidas saab nii tihedalt seotuna kirjutada seitse raamatut - selle heptoloogia puhul lihtsalt loksuvad kõik pusletükid lõpuks paika ning mitte ükski tegelane, sündmuspaik, tegevus ei ole sinna kirjutatud ilma asjata ja ripakile jääma...sellist sidusust pole ma kohanud ühegi teise seeria puhul ja mida rohkem lugeda, seda rohkem kõik paika loksub ning iga korraga (ikka veel) avastan jälle mõne uue seose või mõtte, mida pole lihtsalt varem märganud, mis teebki iga lugemiskorra jälle põnevaks! Teiseks pakuvad just need raamatud mulle turvatunnet, puhkust ja põgenemisvõimalust rutiinist. Muidugi on tore lugeda ka midagi, mille sisu varem ei tea ja armastan ka enda jaoks uute raamatute lugemist, kuid lugemine on siiski ettevõtmine - et saada kätte kogu nauding, mida raamat pakub, pean olema võimeline endale lubama piiramatut dialoogi raamatuga - päeva või kahte, mille jooksul eemaldun lehekülgedest vaid söömiseks ja magamiseks ning ülejäänud aja olen loo meelevallas. See on üks parimaid võimalikke ajaveetmise viise ja samas nõuab hästi mõtlemapanev raamat ka omaette taastumisaega, mil kõik uuesti rahulikult läbi mõelda, seeria puhul vahel ka esimesed osad uuesti lugeda, et hakata mõistma täit sisu... Kuid kellel on tänapäeval sellist aega võtta? Torman ringi kui orav rattas tehes asju, mis mulle tegelikult ei meeldigi ja kui kusagile vahele jääbki tunnike või kaks iseenda-aega, on ka enda jaoks vähem närvesööv kulutada see kas või internetis surfamisele selle asemel, et hakata sisse elama raamatusse, kust enne looga järje peale saamist end jälle välja kiskuda tuleb, et järgmisel päeval see suurt keskendumist nõudev ja seega vaimselt raske ülesanne taas ette võtta...ja nii järjest nädalaid, paksu raamatu korral kuid kui ei ole aega end täielikult lugemisele pühendada. Võib-olla just seetõttu meeldibki mulle igapäevaselt lemmikraamatuid üle lugeda - tunnen ennast juba loo tegelasena ja kuulun sinna, mitte ei pea ennast jälle sisse sööma, saan naudingu lugemisest ilma sisseelamisstressita teades, et hiljem jääb hinge positiivne emotsioon, mitte rõhuv raskus. Uue kirjanduse lugemine on nagu trenn - see on ühtaegu nii kurnav kui meeletult nauditav ja nagu tean, et koduselt jooksuringilt või tantsutrennist tulen alati tagasi hea tujuga, tean ka, et teatud teoste lugemine tekitab minus hea tunde, samas võõrapärase nimega rühmatreeningusse minnes ei tea kunagi, mida oodata...
Tegelikult tõin selle teema üles seetõttu, et olen aastate jooksul näinud palju pilte erinevatest "potteriaksessuaaridest" ja olen neist nii mõndagi endale ihanud - on nad ju minu jaoks sümboolse tähendusega, väga ilusad ning samas piisavalt tagasihoidlikud, et "võlumaailmast väljaspool elavatele inimestele" mitte karjuvalt silma torgata. Hiljuti nägin Kuukivi Helmepoes mitmeid just selleks projektiks sobilikke tarvikuid ja kuna olin ka varem mõtteid ses suunas mõlgutanud, valmisidki pisikesed kuldsed kitud. Kahest neist tegin kõrvarõngapaari ja ülejäänud kaks jäid ripatsiteks. Endale jätsin küll vaid ühe viimastest, ülejäänud leidsid tee teiste võlumaailma sõprade juurde :)
Ja nagu näha, siis kitude tiivad liiguvad!
Veel tegin ühe ripatsi Fimo polümeersavist, mis samuti Gryffindori vaimu üleval hoiab :)
Aveli :)
Ahjaa, minu väike vend Raid osaleb sel hooajal "Rakett 69" saates ja osalejate vahel on saatetiim korraldanud nn "laigikogumise" võistluse facebookis. Kuna Raidil endal facebooki kontot ei ole, siis ei edastata ta sõpradele ka mingisugust passiivset reklaami (osaleja "tagitakse" saate lehel oleval pildil, mis omakorda ju satub kõigi osaleja sõprade uudisvoogusesse) ning seega on ta teiste osalejatega võrreldes natuke nutusemas seisus. Seega kui selline vahva poiss nagu Raid Sulle oma teadmistega saates silma jäi või lihtsalt tunned kaasa vaesele facebookitule, siis saab talle hääle anda SIIN
Raidi esimest etteastet kohtunike ees saab näha SIIT
0 kommentaari :
Postita kommentaar