Olen tähele pannud, et paljud õmblemisega tegelevad blogijad kirjutavad väga tihti ekstavagantsetest kleitidest, mis nad mõne konkreetse sündmuse puhuks õmmelnud on. Need kleidid on alati väga ilusad ja äärmiselt omanäolised. Alati aga, kui juhtun lugema mõnd blogi, kus iga teine postitus räägib jälle uuest pidukleidist, hakkan paratamatult mõtlema, et kas need kleidid kõik lõpuks ka kantud saavad? Kas need jäävad lihtsalt kapipõhja vedelema või antakse ära kellelegi, kes seda vajaks, kuid endale lubada ei saa? Kas pärast eksklusiivset kandmiskorda müüakse kleit kusagil internetiturul maha? Ma ei räägi seda üldse halvustavalt ja tegelikult meeldiks ka mulle endale väga õmmelda tihemini ekstravagantsemaid, koheselt kõigi pilke püüdvaid ja ahhetamapanevaid rõivaesemeid ning ilmselt oleks sel puhul ka seda blogi oluliselt põnevam lugeda, kuid ma ei tea, kas olen lihtsalt liiga praktiliselt meelestatud või olen nii palju kõrvalt näinud, kuidas kleidid, mis rakendust ei leia kappi seisma jäävad, et ei suuda end enam igaks ürituseks uut kostüümi õmblema sundida. Jah, ei ole harvad juhused kui õmblen mõnd eesolevat üritust silmas pidades uue seeliku või pluusi, kuid enamasti katsun ta teha sellise, mida hiljem suurema osa oma garderoobiga kombineerida saaksin ja seega ka igapäevaselt kanda võiksin ning nii jõuavad ka siia teie ette enamjaolt seesugused rõivaesemed, mis minu silmis on küll väga kaunid ja praktilised, kuid paratamatult mitte nii ekstravagantsed, et kaht korda kandmist sama seltskonna ees välja ei kannataks. Tegelikult olen ka mina õmmelnud ikka väga pidulikke kleite, päris mitu. Oli aeg, mil igal aastal lisandus kappi üks-kaks kleiti, seda kooliajal, mil korraldasin Tallinna Kanutiaia Noortemaja Rõivaste Disaini ja Õmblemise Stuudioga Tallina koolide vahelist moeshowd "Sedamoodi" ning teadustajana oli vaja iga kord laval uues valguses särada, lisades neile viiele kleidile kaks lõpukleiti ning veel mõne tähtsama sündmuse jaoks õmmeldud kleidid, on mul uhkemapoolseid kehakatteid kappi kogunenud kümmekond. Mõne fashionista jaoks pole ehk kümme pidulikku kleiti veel miskit, kuid minu jaoks on seda ikka üsnagi paras ports - piduliku sündmuse lähenedes tekib küll küsimus, et mida selga panna, kuid reeglina mitte kunagi ahastust "mul ei ole midagi selga panna". Sellisel hetkel poodi uut kleiti ostma ei tõmbaks isegi magnetiga mitte, sest alateadvus teab alati, et suudaksin ise ilusama teha ja ratsionaalne mõistus ütleb, et kapis ootavad, enamasti vaid kord-kaks kantud kleidid tuleb samuti ära kanda. Nii siis olengi viimastel aastatel üritanud uute "kõrgklassi" kleitide õmblemisega piiri pidada. Muidugi plaanin ka edaspidi ikka nendeks kõige olulisemateks sündmusteks ekstra uue kleidi õmmelda ja kindlasti on selliseid tähtsaid koosviibimisi veel palju tulemas, kuid leian, et igaks sünnipäevaks-baariõhtuks-kontserdiks-teatriskäiguks uue outfiti valmisõmblemine ei ole eriti arukas ei oma riidekapi ega maakera üldise tervisliku seisundi huvides. Ka pidevalt uusi a-klassi silmapaistvusastmega rõivaesemeid garderoobi lisamata saab osava kombineerimisoskusega pidudel väga hea ja silmapaistev välja näha, trikk on selles, et riided, mis õmmeldud (või ostetud) oleksid just sellised, mis 100% oma maitse järgi tehtud, muidu võib tõesti tekkida tunne, et kapp on täis, kuid midagi nagu selga panna ikka ei ole :)


Siin pildil võib näha minu põhikooli lõpu puhuks õmmeldud korsett-kleiti (väikeste kohandustega küll)
Fotograaf: Roman Kiyashchenko


Ja minu senine "kroonijuveel" - keskkooli lõpukleit.


Aga samas...egas ma ise ka ses asjas tegelikult süüst päris puhas ei ole, täna käisin just uut ilusat kleidikangast nillimas :D

Olge tublid,

Aveli :)