VĂ€ljas on maha sadanud esimene lumi ja mina heietan siin ikka oma suviste piltide taustal... Aga no ei ole ma ka ju absoluutselt lume ega talve fĂ€nn, kuulun vist selle 1% inimeste hulka, kelle meelest vĂ”iks rahumeeli vĂ€ljas pori ja pimedus olla, kui see tĂ€hendaks, et temperatuur vĂ€hemalt viie plusskraadi juures pĂŒsib. Ei suuda ma vaimustuda variantidest suusatada, lumesĂ”da pidada vĂ”i teki sees kĂŒĂŒnlavalges aknalaual istuda ja kuuma kakaod juua - suusatamiselĂ”bu nulliti minu jaoks juba aastaid tagasi, kui vĂ€ikesed lapsed tuli Ă”ue minnes ikka soojalt riidesse panna, sest vĂ€ljas on ju kĂŒlm ja nii ma siis olingi, kubujussiks pakituna higi ninaotsast tilkumas perega metsas suusaringil ja tĂ€nase pĂ€evani seostub mul suusatamisega esimese asjana meeletu palavus, kogu keha sĂŒgelemine ja ĂŒleĂŒldine ebamugavustunne, ratsionaalse inimese ja muidu sportlike eluviiside harrastajana ma ennast paar korda talve jooksul rajale ikka vean, aga hingehaavad on igasuguse suusatamisearmastuse jaoks ikka ĂŒlemÀÀra sĂŒgavale pressitud. LumesĂ”da oleks muidu ju tore, aga lĂ”puks on ikka kraevahe ja saapasÀÀred krĂ”bekĂŒlma lund tĂ€is ja mis selle juures siis enam lĂ”busat on ning see talveidĂŒll, kus kanapimeduses istutakse ja kĂ”rvetavkuumasid jooke juuakse... Mina pimedas (kĂŒĂŒnlavalges, hĂ€maras, nimetage seda kuidas soovi on) ruumis olla ei kannata, minul peavad ikka kĂ”ik suured tuled pĂ”lema ja valgust peab olema, palju valgust. Isegi sellest ei saa ma aru kui inimesed nĂ€iteks televiisori vaatamiseks toa pimedaks teevad. KĂ”ige "vahvam" on muidugi olukord, kus tegemist on mingisuguse koosviibimisega ja keegi siis tuleb geniaalse idee peale tuled peaaegu nulli keerata - kamoon, nii ei saa ju inimestega suheldagi normaalselt kui tuba pime on - nimetagem seda valgusearmastust lihtsalt minu teistest inimestest suuremaks akude laadimise vajaduseks, aga nii lihtsalt on ja kogu see pime talveaeg (mis mulle millegipĂ€rast ikka pigem lumise ajaga kui sĂŒgisilmadega assotsieerub), ei aita kohe ĂŒldse kaasa (Nagu ka see, et mind on Ă”nnistatud hĂ€marat tuba armastava toanaabriga). Ja teine pool sellest paljude poolt toredaks peetud tegemisest, see soojade jookide pool siis, no... kohvi (ĂŒkskĂ”ik mis kujul) ma ei joo, tee peab mulle kĂ”lbulik olemiseks pool tundi jahtuda saama ja kakao kĂ”lbab tĂŒkk aega jahtununa hĂ€da pĂ€rast ka, aga parem siiski kui ta kĂŒlma piimaga tehtud oleks. Aga no pĂ”hiline probleem, miks mulle talv ei meeldi on ikkagi temperatuurikĂŒsimus. Mitte et ma vĂ€ga suur kĂŒlmavares oleks, pigem vastupidi, aga see temperatuur ja sellega kaasnevad rĂ”ivastumiskĂŒsimused ei lase mul lihtsalt ennast mitte kunagi hĂ€sti ega ilusana tunda. Ăeldakse kĂŒll, et ei ole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus, aga seda sobivat riietust EI OLE OLEMAS! Jah, on riietus, mis funktsionaalselt ei lase kandjal kĂŒlmetada, siis on riietus, mis nĂ€eb linnapildis hea vĂ€lja, siis on riietus, mis nĂ€eb siseruumi minnes hea vĂ€lja, siis on riietus, millega ei hakka tuhatnelja talveilmas kiirustades palav, AGA, nimelt selleks, et ma ennast talveilmas hĂ€sti ja ilusana tunda saaksin, peaksid rĂ”ivad kĂ”iki neid kriteeriume tĂ€itma, kuid seda nalja ei ole mina oma 22 eluaasta jooksul veel kohanud. Kui ma siin juba selle kirumisega hoos olen, siis lĂ€hen juba natuke konkreetsemaks, no nĂ€iteks vĂ”tame tavalise pĂ€eva kui peaksin minema kooli - ĂŒtleme, et sooja mĂ”ttes peaks mul ĂŒlaosas seljas olema vĂ€hemalt kolm rĂ”ivakihti (pluus/sĂ€rk, dressipluus/kampsun/jakk, jope/mantel) ja mis ma siis selga panen? Oletades, et kĂŒlma on ĂŒle kĂŒmne miinusepĂŒgala, langevad seelikud ja kleidid, retuusidest rÀÀkimata temperatuuri tĂ”ttu iseenesest mĂ”istetavatel pĂ”hjustel Ă€ra (muidugi oleks vĂ”imalik panna sinnajuurde jalga paksud vatipĂŒksid, aga esiteks, ei nĂ€eks see linnapildis hea vĂ€lja, teiseks ei ole neid vĂ”imalik kooli jĂ”udes loengusaalis kuidagi mugavalt ja ilusti jalast Ă€ra vĂ”tta (riietehoidu ma tavaliselt oma asju ei jĂ€ta, sest seal on alati ulmeliselt pikad jĂ€rjekorrad) ja pĂ€rast tagasi panna, loengus aga ennast lĂ€bihigistamata nendega ka istuda ei saa. Alumise otsa valikusse jÀÀvad seega.... pamparampampampampampampampaaa: teksad (sinna alla vĂ”ib veel lisada vĂ€ga kĂŒlma ilmaga nĂ€iteks retuusid vĂ”i sukapĂŒksid, aga siis on jĂ€lle siseruumis palav olla, seega ikkagi nĂ”iaring). Nojah, kui teksad, siis teksad, rÀÀgime nĂŒĂŒd ĂŒlemisest osast, kĂ”ige tobedam on see, et 100% soliidne vĂ€lja nĂ€ha ei ole vĂ”imalik! Olen katse-eksitus meetodil kindlaks teinud, et eelpoolmainitud kolmekihilise riietuse puhul on vĂ”imalik kanda maksimaalselt ĂŒhte kehasse töödeldud rĂ”ivaeset (valida saab siis pĂ”himĂ”tteliselt, kas panna selga triiksĂ€rk, bleiser vĂ”i mantel), sest kui neid on juba kaks vĂ”i veel hullem, kĂ”ik kolm, on tunne, justkui oleks kandja muumiaks mĂ€ssitud - kĂ€sivart ĂŒle tĂ€isnurga liigutada ei anna ja muuks liigutamiseks (sh hingamiseks) ka vĂ€ga ruumi ei ole. Muidugi kui riietutaks autosse istumiseks ja sealt vĂ€ljumiseks, poleks sellest nagu vĂ€ga hullugi, aga kui tuleb, nagu minul, kaks kilomeetrit 20 minutiga ĂŒlesmĂ€ge kooli tormata, siis selline rĂ”ivastus vĂ€ga variant ei ole. Ăle jÀÀbki kombinatsioon trikotaaĆŸtopp + bleiser/kampsun/dressipluus + suusajope vĂ”i trikotaaĆŸtopp + kampsun + mantel (bleiser siia kombinatsiooni ei sobi eelpoolmainitud pĂ”hjustel ja dressipluus seetĂ”ttu, et kapuutsi on mantli alla vĂ”imatu mahutada). Ehk siis pĂ”himĂ”tteliselt nĂ€eb kandja igal vĂ”imalikul juhul vĂ€hemalt mingi osa pĂ€evast vĂ€lja nagu suusamatkaja, samal ajal on kummagi valitud variandi puhul kooli tormates higi otsaeest tilkumas ja niipea kui kusagil pool minutikest paigal seisma ja nĂ€iteks bussi ootama peab, on kohe kĂŒlm. MĂŒtsi poolt peadligi vajutatud ja suvest kaks korda kiiremini rasvaseks minevatest juustest, ketendavast nĂ€onahast ja muudest talvevĂ”ludest ma ĂŒldse rÀÀkima ei hakkagi, seega jah, tĂ”esti, 4-5 kuud aastas, mil temperatuur alla nulli on ja maad valge vaip katab, tunnen ma ennast koledana, kasimatuna ja suurem osa ajast, mis kodust vĂ€ljaspool viibin, kĂŒllaltki ebamugavalt ja minu meelest on see piisav pĂ”hjendus sellele, miks talv aastaajana mulle absoluutselt ei sĂŒmpatiseeri! Ja see halva ilma ja ebasobiva riietuse asi - sobivust ei mÀÀra ainult funktsionaalsus, sobima peavad asjad ka vĂ€limuselt ja arvestades seda, kuhu kandjal parasjagu minek ning rÀÀgitagu mida tahes, vĂ€ga kĂŒlma ilma puhul ei ole olemas ĂŒhte ja sobivat riietust, mis linnakeskkonnas, palju jalgsikĂ€imist harrastava ja nii vĂ€ljas kui siseruumides (kus ei ole vĂ”imalik tĂ€ielikku riietevahetust teha) soliidne vĂ€lja nĂ€ha tahtva inimese jaoks tĂ€idaks kĂ”ik need kriteeriumid! Oeh, sellel teemal vĂ”iksin vist lĂ”pmatuseni arutlema jÀÀda ja ilmselt olen oma jauramisega juba ĂŒle visanud, aga no mulle tĂ”esti ei meeldi talv :D
Teine asi, mis mind viimasel ajal ĂŒha rohkem ja rohkem hĂ€irima on hakanud, on asjaolu, et mulle, nagu ka Kristofer Robinile Puhhi raamatust, meeldib kĂ”ige rohkem maailmas "mittemidagitegemine" - no see on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida ĂŒldse kuulda ei ole ja ei vaeva oma pead mitte millegagi. No vot just tĂ€pselt sellega ma viimasel ajal absoluutselt iga oma vaba hetke tĂ€itnud olengi. See on tĂ€iesti kohutav! Vanasti ma ikka plaanisin oma vabu pĂ€evi, et vot siis teen seda, teist ja kolmandat ja kusjuures kĂ”ik need kolm tegevust olid mulle meeltööda ja tegin neid Ă”hinaga, aga nĂŒĂŒd ei suuda ma mitte midagi Ă€ra teha. Trenni teen, tĂ€itsa arvestatavalt isegi, aga samas kuna trenni nĂ€ol on tegemist ka sellise pealtnĂ€ha tĂŒhja tegevusega, millel otsest tulemust nagu kohe peale tegemist ei ole, siis lĂ€heb ta ka rohkem sinna mittemidagitegemise alla... Praegu nĂ€iteks peaksin tegema esmaspĂ€evaks Ă€ra kolm kodutööd ja Ă”ppima video jĂ€rgi selgeks tantsu, ammu juba tuleks tuba Ă€ra koristada ja paar parandus-Ă”mblustööd olen ka teha lubanud, lisaks veel minu oma kangad ja sokilĂ”ngad, mis ootavad kĂ€sile vĂ”tmist, sellest, et juhendajaga kokku lepitud tĂ€htaeg, milleks lĂ”putöö struktuuri paika peaksin panema, lĂ€heneb ahvikiirusel ja ĂŒllatus-ĂŒllatus, ma pole artiklite lugemisega ĂŒldse nii kaugele jĂ”udnud kui vĂ”iks, mingist struktuuripaigutuse ettekujutamisest ammugi mĂ”tlemata, ma ĂŒldse ei rÀÀgigi. Isegi igapĂ€evane nĂ”udepesemine, söögitegemine ja ĂŒhikatoa elementaarses korras hoidmine tundub viimased paar nĂ€dalat kuidagi ulmeliselt raske ĂŒlesandena. Mul peab vist ikka mingi eriti rĂ€nk laiskushaigus kallal olema?! Lugesin just ĂŒleeile ĂŒhest blogist, kuidas ĂŒks neiu oma nĂ€dalavahetust plaanis, tal oli kirjas miskisugune 6-7 erinevat asja, mis ta kahe pĂ€evaga Ă€ra teha tahtis ja siis hakkasin ise mĂ”tlema, et selleks hetkeks olin mina oma kahe vaba pĂ€evaga (mul nimelt parasjagu neljapĂ€eval ja reedel kooli ei ole) teinud tĂ€pselt 0 kasulikku, vajalikku vĂ”i meeldivat asja, 0!!! Aga mida ma siis teen, vĂ”ite kĂŒsida... no heast uinakust ei ĂŒtle ma kunagi Ă€ra nĂ€iteks, siis vĂ”ib veel veeta tunde
etsys Ă€gedaid ehteid sirvides, trenni teen ka ja... no ma ei teagi kohe... Appi! Olen mĂ”elnud, et ehk on asi selles, et on mingid (reeglina kooliga seotud) tegevused, mida ma ĂŒldse teha ei taha ja kui ma siis neid ebameeldivaid asju teha ei taha, siis tundub nagu lubamatu teha asju, mis mulle meeldivad, sest ennem peaks nagu need kohustuslikud ĂŒlesanded Ă€ra tegema, kuna ma aga neid ei tee, siis ei tee ma lĂ”ppkokkuvĂ”ttes ĂŒldse mitte midagi... On selles mingi loogika...?
Okei, nĂŒĂŒd olen kĂŒll oma jutustamised lausa mitme kirjutise eest Ă€ra jutustanud ja lĂ”puks jĂ”uan ka selleni, millest ma ĂŒldse kirjutama hakata tahtsin, nimelt linase suvepluusini, mille issile sĂŒnnipĂ€evaks Ă”mblesin. Selle tööga lĂ€ks mul ĂŒpris kiireks, kuna vaid loetud pĂ€evad enne lĂ”petasin ĂŒhe hoopis suurema Ă”mblemise, mida ka Ă”ige pea nĂ€ha saate, aga tegelikult lĂ€kski selle sĂ€rgiga ĂŒllatavalt kiiresti, tĂ€psemalt Ă”mblesin selle valmis ĂŒhe pĂ€rastlĂ”unaga (ja tĂ”esti paari tunniga, mitte alustades pĂ€rastlĂ”unal ja lĂ”petades pĂ€rast sĂŒdaööd :D ). Kuna aeg oli piiratud ja suvilas ka piiratud vĂ”imalused, siis uut lĂ”iget otsida-katsetada ei mallanud ja otsustasin proovida vana ja lĂ€biproovitud
raglaanlĂ”iget. Muidugi ma teadsin, et ĂŒldiselt niisugust lĂ”iget mittevenivate kangaste puhul ei kasutata, aga lootsin, et ehk mĂ€ngib ikka vĂ€lja. Selle konkreetse lĂ”ikega tuleb ka eriti hĂ€sti vĂ€lja minu laiskvorstilikkus - kui ma teisi Ă”mblemisblogisid loen, siis inimesed ikka kohandavad lĂ”ike ĂŒmber nii, et joonistavad selle uuesti (n-ö Ă”igena) vĂ€lja ja siis on jube hea kas vĂ”i miljon korda sama lĂ”ike jĂ€rgi uuesti Ă”mmelda, sest on teada, et lĂ”ige sobib, mina aga vĂ”tan nagu kilplane iga kord selle kohendamiseasja uuesti ette, mĂ€lu jĂ€rgi ja otse kangal. VĂ€lja tuleb, aga oi kui palju lihtsam oleks kui ĂŒks kord asja kĂ€tte vĂ”taks ja lĂ”ike korralikult, kohandustega ĂŒmber joonistaks. Aga kellel siis selleks aega ja viitsimist on, eksju? :D Seekord olid kohendamised muidugi kanga eripĂ€ra arvestades natuke teistsugused kui tavaliselt, aga ikkagi... SĂ€rgi pidin jĂ€lle Ă”mblema gabariite umbkaudselt hinnates, mis oli muidugi taaskord paras peavalu, aga ka sel korral lĂ€ks enam-vĂ€hem Ă”nneks, enne alumise serva Ă€rakeeramist tundus aga korraks, et Ă€kki saab liiga lĂŒhike, panin siis allÀÀrde hoopis kandi - pÀÀstis paar sentimeetrit ja parem ikka karta kui kahetseda. Kraed ei Ă”mmelnud, rinnale tegin lĂ”hiku, mille saab soovi korral sĂ”lega kinnitada. VĂ€ga hĂ€id pilte ma ei saanud, kuna issil on kombeks veiderdama hakata, aga midagi siiski:








Aveli :)