Väljas on maha sadanud esimene lumi ja mina heietan siin ikka oma suviste piltide taustal... Aga no ei ole ma ka ju absoluutselt lume ega talve fänn, kuulun vist selle 1% inimeste hulka, kelle meelest võiks rahumeeli väljas pori ja pimedus olla, kui see tähendaks, et temperatuur vähemalt viie plusskraadi juures püsib. Ei suuda ma vaimustuda variantidest suusatada, lumesõda pidada või teki sees küünlavalges aknalaual istuda ja kuuma kakaod juua - suusatamiselõbu nulliti minu jaoks juba aastaid tagasi, kui väikesed lapsed tuli õue minnes ikka soojalt riidesse panna, sest väljas on ju külm ja nii ma siis olingi, kubujussiks pakituna higi ninaotsast tilkumas perega metsas suusaringil ja tänase päevani seostub mul suusatamisega esimese asjana meeletu palavus, kogu keha sügelemine ja üleüldine ebamugavustunne, ratsionaalse inimese ja muidu sportlike eluviiside harrastajana ma ennast paar korda talve jooksul rajale ikka vean, aga hingehaavad on igasuguse suusatamisearmastuse jaoks ikka ülemäära sügavale pressitud. Lumesõda oleks muidu ju tore, aga lõpuks on ikka kraevahe ja saapasääred krõbekülma lund täis ja mis selle juures siis enam lõbusat on ning see talveidüll, kus kanapimeduses istutakse ja kõrvetavkuumasid jooke juuakse... Mina pimedas (küünlavalges, hämaras, nimetage seda kuidas soovi on) ruumis olla ei kannata, minul peavad ikka kõik suured tuled põlema ja valgust peab olema, palju valgust. Isegi sellest ei saa ma aru kui inimesed näiteks televiisori vaatamiseks toa pimedaks teevad. Kõige "vahvam" on muidugi olukord, kus tegemist on mingisuguse koosviibimisega ja keegi siis tuleb geniaalse idee peale tuled peaaegu nulli keerata - kamoon, nii ei saa ju inimestega suheldagi normaalselt kui tuba pime on - nimetagem seda valgusearmastust lihtsalt minu teistest inimestest suuremaks akude laadimise vajaduseks, aga nii lihtsalt on ja kogu see pime talveaeg (mis mulle millegipärast ikka pigem lumise ajaga kui sügisilmadega assotsieerub), ei aita kohe üldse kaasa (Nagu ka see, et mind on õnnistatud hämarat tuba armastava toanaabriga). Ja teine pool sellest paljude poolt toredaks peetud tegemisest, see soojade jookide pool siis, no... kohvi (ükskõik mis kujul) ma ei joo, tee peab mulle kõlbulik olemiseks pool tundi jahtuda saama ja kakao kõlbab tükk aega jahtununa häda pärast ka, aga parem siiski kui ta külma piimaga tehtud oleks. Aga no põhiline probleem, miks mulle talv ei meeldi on ikkagi temperatuuriküsimus. Mitte et ma väga suur külmavares oleks, pigem vastupidi, aga see temperatuur ja sellega kaasnevad rõivastumisküsimused ei lase mul lihtsalt ennast mitte kunagi hästi ega ilusana tunda. Öeldakse küll, et ei ole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus, aga seda sobivat riietust EI OLE OLEMAS! Jah, on riietus, mis funktsionaalselt ei lase kandjal külmetada, siis on riietus, mis näeb linnapildis hea välja, siis on riietus, mis näeb siseruumi minnes hea välja, siis on riietus, millega ei hakka tuhatnelja talveilmas kiirustades palav, AGA, nimelt selleks, et ma ennast talveilmas hästi ja ilusana tunda saaksin, peaksid rõivad kõiki neid kriteeriume täitma, kuid seda nalja ei ole mina oma 22 eluaasta jooksul veel kohanud. Kui ma siin juba selle kirumisega hoos olen, siis lähen juba natuke konkreetsemaks, no näiteks võtame tavalise päeva kui peaksin minema kooli - ütleme, et sooja mõttes peaks mul ülaosas seljas olema vähemalt kolm rõivakihti (pluus/särk, dressipluus/kampsun/jakk, jope/mantel) ja mis ma siis selga panen? Oletades, et külma on üle kümne miinusepügala, langevad seelikud ja kleidid, retuusidest rääkimata temperatuuri tõttu iseenesest mõistetavatel põhjustel ära (muidugi oleks võimalik panna sinnajuurde jalga paksud vatipüksid, aga esiteks, ei näeks see linnapildis hea välja, teiseks ei ole neid võimalik kooli jõudes loengusaalis kuidagi mugavalt ja ilusti jalast ära võtta (riietehoidu ma tavaliselt oma asju ei jäta, sest seal on alati ulmeliselt pikad järjekorrad) ja pärast tagasi panna, loengus aga ennast läbihigistamata nendega ka istuda ei saa. Alumise otsa valikusse jäävad seega.... pamparampampampampampampampaaa: teksad (sinna alla võib veel lisada väga külma ilmaga näiteks retuusid või sukapüksid, aga siis on jälle siseruumis palav olla, seega ikkagi nõiaring). Nojah, kui teksad, siis teksad, räägime nüüd ülemisest osast, kõige tobedam on see, et 100% soliidne välja näha ei ole võimalik! Olen katse-eksitus meetodil kindlaks teinud, et eelpoolmainitud kolmekihilise riietuse puhul on võimalik kanda maksimaalselt ühte kehasse töödeldud rõivaeset (valida saab siis põhimõtteliselt, kas panna selga triiksärk, bleiser või mantel), sest kui neid on juba kaks või veel hullem, kõik kolm, on tunne, justkui oleks kandja muumiaks mässitud - käsivart üle täisnurga liigutada ei anna ja muuks liigutamiseks (sh hingamiseks) ka väga ruumi ei ole. Muidugi kui riietutaks autosse istumiseks ja sealt väljumiseks, poleks sellest nagu väga hullugi, aga kui tuleb, nagu minul, kaks kilomeetrit 20 minutiga ülesmäge kooli tormata, siis selline rõivastus väga variant ei ole. Üle jääbki kombinatsioon trikotaažtopp + bleiser/kampsun/dressipluus + suusajope või trikotaažtopp + kampsun + mantel (bleiser siia kombinatsiooni ei sobi eelpoolmainitud põhjustel ja dressipluus seetõttu, et kapuutsi on mantli alla võimatu mahutada). Ehk siis põhimõtteliselt näeb kandja igal võimalikul juhul vähemalt mingi osa päevast välja nagu suusamatkaja, samal ajal on kummagi valitud variandi puhul kooli tormates higi otsaeest tilkumas ja niipea kui kusagil pool minutikest paigal seisma ja näiteks bussi ootama peab, on kohe külm. Mütsi poolt peadligi vajutatud ja suvest kaks korda kiiremini rasvaseks minevatest juustest, ketendavast näonahast ja muudest talvevõludest ma üldse rääkima ei hakkagi, seega jah, tõesti, 4-5 kuud aastas, mil temperatuur alla nulli on ja maad valge vaip katab, tunnen ma ennast koledana, kasimatuna ja suurem osa ajast, mis kodust väljaspool viibin, küllaltki ebamugavalt ja minu meelest on see piisav põhjendus sellele, miks talv aastaajana mulle absoluutselt ei sümpatiseeri! Ja see halva ilma ja ebasobiva riietuse asi - sobivust ei määra ainult funktsionaalsus, sobima peavad asjad ka välimuselt ja arvestades seda, kuhu kandjal parasjagu minek ning räägitagu mida tahes, väga külma ilma puhul ei ole olemas ühte ja sobivat riietust, mis linnakeskkonnas, palju jalgsikäimist harrastava ja nii väljas kui siseruumides (kus ei ole võimalik täielikku riietevahetust teha) soliidne välja näha tahtva inimese jaoks täidaks kõik need kriteeriumid! Oeh, sellel teemal võiksin vist lõpmatuseni arutlema jääda ja ilmselt olen oma jauramisega juba üle visanud, aga no mulle tõesti ei meeldi talv :D

Teine asi, mis mind viimasel ajal üha rohkem ja rohkem häirima on hakanud, on asjaolu, et mulle, nagu ka Kristofer Robinile Puhhi raamatust, meeldib kõige rohkem maailmas "mittemidagitegemine" - no see on see, kui sa lihtsalt longid niisama ringi, kuulad igasuguseid asju, mida üldse kuulda ei ole ja ei vaeva oma pead mitte millegagi. No vot just täpselt sellega ma viimasel ajal absoluutselt iga oma vaba hetke täitnud olengi. See on täiesti kohutav! Vanasti ma ikka plaanisin oma vabu päevi, et vot siis teen seda, teist ja kolmandat ja kusjuures kõik need kolm tegevust olid mulle meeltööda ja tegin neid õhinaga, aga nüüd ei suuda ma mitte midagi ära teha. Trenni teen, täitsa arvestatavalt isegi, aga samas kuna trenni näol on tegemist ka sellise pealtnäha tühja tegevusega, millel otsest tulemust nagu kohe peale tegemist ei ole, siis läheb ta ka rohkem sinna mittemidagitegemise alla... Praegu näiteks peaksin tegema esmaspäevaks ära kolm kodutööd ja õppima video järgi selgeks tantsu, ammu juba tuleks tuba ära koristada ja paar parandus-õmblustööd olen ka teha lubanud, lisaks veel minu oma kangad ja sokilõngad, mis ootavad käsile võtmist, sellest, et juhendajaga kokku lepitud tähtaeg, milleks lõputöö struktuuri paika peaksin panema, läheneb ahvikiirusel ja üllatus-üllatus, ma pole artiklite lugemisega üldse nii kaugele jõudnud kui võiks, mingist struktuuripaigutuse ettekujutamisest ammugi mõtlemata, ma üldse ei räägigi. Isegi igapäevane nõudepesemine, söögitegemine ja ühikatoa elementaarses korras hoidmine tundub viimased paar nädalat kuidagi ulmeliselt raske ülesandena. Mul peab vist ikka mingi eriti ränk laiskushaigus kallal olema?! Lugesin just üleeile ühest blogist, kuidas üks neiu oma nädalavahetust plaanis, tal oli kirjas miskisugune 6-7 erinevat asja, mis ta kahe päevaga ära teha tahtis ja siis hakkasin ise mõtlema, et selleks hetkeks olin mina oma kahe vaba päevaga (mul nimelt parasjagu neljapäeval ja reedel kooli ei ole) teinud täpselt 0 kasulikku, vajalikku või meeldivat asja, 0!!! Aga mida ma siis teen, võite küsida... no heast uinakust ei ütle ma kunagi ära näiteks, siis võib veel veeta tunde etsys ägedaid ehteid sirvides, trenni teen ka ja... no ma ei teagi kohe... Appi! Olen mõelnud, et ehk on asi selles, et on mingid (reeglina kooliga seotud) tegevused, mida ma üldse teha ei taha ja kui ma siis neid ebameeldivaid asju teha ei taha, siis tundub nagu lubamatu teha asju, mis mulle meeldivad, sest ennem peaks nagu need kohustuslikud ülesanded ära tegema, kuna ma aga neid ei tee, siis ei tee ma lõppkokkuvõttes üldse mitte midagi... On selles mingi loogika...?

Okei, nüüd olen küll oma jutustamised lausa mitme kirjutise eest ära jutustanud ja lõpuks jõuan ka selleni, millest ma üldse kirjutama hakata tahtsin, nimelt linase suvepluusini, mille issile sünnipäevaks õmblesin. Selle tööga läks mul üpris kiireks, kuna vaid loetud päevad enne lõpetasin ühe hoopis suurema õmblemise, mida ka õige pea näha saate, aga tegelikult läkski selle särgiga üllatavalt kiiresti, täpsemalt õmblesin selle valmis ühe pärastlõunaga (ja tõesti paari tunniga, mitte alustades pärastlõunal ja lõpetades pärast südaööd :D ). Kuna aeg oli piiratud ja suvilas ka piiratud võimalused, siis uut lõiget otsida-katsetada ei mallanud ja otsustasin proovida vana ja läbiproovitud raglaanlõiget. Muidugi ma teadsin, et üldiselt niisugust lõiget mittevenivate kangaste puhul ei kasutata, aga lootsin, et ehk mängib ikka välja. Selle konkreetse lõikega tuleb ka eriti hästi välja minu laiskvorstilikkus - kui ma teisi õmblemisblogisid loen, siis inimesed ikka kohandavad lõike ümber nii, et joonistavad selle uuesti (n-ö õigena) välja ja siis on jube hea kas või miljon korda sama lõike järgi uuesti õmmelda, sest on teada, et lõige sobib, mina aga võtan nagu kilplane iga kord selle kohendamiseasja uuesti ette, mälu järgi ja otse kangal. Välja tuleb, aga oi kui palju lihtsam oleks kui üks kord asja kätte võtaks ja lõike korralikult, kohandustega ümber joonistaks. Aga kellel siis selleks aega ja viitsimist on, eksju? :D Seekord olid kohendamised muidugi kanga eripära arvestades natuke teistsugused kui tavaliselt, aga ikkagi... Särgi pidin jälle õmblema gabariite umbkaudselt hinnates, mis oli muidugi taaskord paras peavalu, aga ka sel korral läks enam-vähem õnneks, enne alumise serva ärakeeramist tundus aga korraks, et äkki saab liiga lühike, panin siis alläärde hoopis kandi - päästis paar sentimeetrit ja parem ikka karta kui kahetseda. Kraed ei õmmelnud, rinnale tegin lõhiku, mille saab soovi korral sõlega kinnitada. Väga häid pilte ma ei saanud, kuna issil on kombeks veiderdama hakata, aga midagi siiski:









Aveli :)