- seelikute õmblemiseks valitakse kangas, millest on väga kehv teha midagi hästi lihtsat. Tihti on kangas jäik ja üldse mitte langev, valik tehakse peamiselt värvi või mustri või põhimõttelise materjali põhjal (triibukangas oma rahvuslikkuse tõttu või linane materjal seepärast, et "linane on suvine ja rahvuslik ja ilus"), arvestamata lõiget.
- Eelmises punktis mainitud "hästi lihtsa" all pean silmas seda, et reeglina valitakse rühmaseeliku lõikeks midagi, mida on kerge ja kiire õmmelda - umbes midagi sellist nagu esimeses näites toodud kummiga kaks nelinurka või passega A-lõige vmt ja mis pahatihti just valitud kangaga absoluutselt kokku ei lähe
- Kleite ja seelikuid hakatakse kaunistama kõikvõimalike lisandite ja aksessuaaridega - vööd, lipsukesed, pitsid, erivärvilised kandid. Jah. õiges kohas ja õigel ajal võib erksavärviline lipsuke väga kena olla, kuid kui tegemist on juba niigi suhteliselt kirju kangaga, siis sinna lihtsalt "küll küllale liiga ei tee" põhimõttel pitside ja lipsukeste kuhjamine on lihtsalt klounaad, lisaks need vööd koorikleitidel - kas tõesti need kostüümikunstnikud usuvad, et keegi jääb uskuma, et see vöö on seal lihtsalt stiili jaoks ja mitte selleks, et võimalikult vormitut kleiti natukenegi kleidi moodi välja nägema panna?
- Soovides kasutada võimalikult lihtsat lõiget, tuleks kangas valida hea langevusega - läbipaistmatu šifoon või lükra näiteks, hästi langev kangas ei ole istuvuse ja keha järgivuse suhtes nii nõudlik kui jäik puuvill või linane ja seega näeb see suurema tõenäosusega hea välja. Mõnel puhul on kena ka jäigem kangas, kuid nagu juba öeldud, peab see sel juhul olema kindlasti lõikega kooskõlas - jäigast kangast jääks ilus näiteks lühike A-lõikeline kleidike (sobiks hästi mudilaskoorile) või passega puusakondil istuv poolde reide poolklošš.
- Kui on kindel soov teha seelikud viimasel ajal väga populaarseks saanud puuvillast triibukangast, tuleb eelmise punkti viimast lauset eriti silmas pidada. Ilusaim poetriibukangast seelik, mida mina näinud olen oli just seesugune imelühike passega poolklošš, millel lõike tõttu triibud diagonaalis jooksid - kordades kenam kui kõiksugu jäigad põlveni kolmnurkadega kellukesed. Triibukangast oleks kena ka voltidega seelik, inspireerituna rahvarõivaist.
- Rühmaseeliku lõikeks soovitan ratasklošši, passega või passeta, see on juba enda valik - langeb ilusti, võimaldab liikuvust ja õige kanga korral (!) näeb väga hea välja, langevast kangast jääks kena ka hõlmikseelik. Ilus rühmaseelik oli näiteks minu vanal tantsurühmal - šifoonist ratasklošš, samuti on minu meelest väga kenad lihtsad mustast lükrast rataskloššseelikud, mille on omale rühmaseelikuks võtnud päris mitmed kollektiivid - selline seelik sobib pea iga kehakujuga ning näeb täitsa kena välja ka lihtsa T-särgiga, samas kui lukuga seelikud rohkem nagu midagi soliidsemat ülemisse otsa nõuaks.
- Kooride kleidikeste-pihikseelikute puhul võiks linase asemel materjalina kasutada kostüümiriiet. Linased rõivad võivad välja näha küll väga kenad, kuid kui tegemist on massõmblemisega eesmärgiga teha midagi, mis kõigi seljas ühtmoodi hea välja näeks, on suurem tõenäosus, et kleidikeste valmides tundub nagu kogu seltskond kannaks kartulikotte. Kostüümiriie seevastu langeb kenasti ja on piisavalt tugev, et sellest ka näiteks kleite-pihikseelikuid teha - värvid võib ju valida samuti heledad, nagu enamasti linastegi puhul, ning soovi korral saab ka mõne kena tikandi peale teha.
- Rõivasteks tasuks valida miski, mis on funktsionaalne - kui on teada, et mudilaskoor käib ilmselt kõigis proovides ja ka laval tossudega, võiks ju neile põlvini seelikute asemel lühikesed püksid õmmelda või kui on teada, et laulupeol peab ka rongkäigus marssima, ei maksa lauljate seelikuid teha liiga kitsaid.
Aveli
P.S. Ma ei mõelnud midagi pahaga, lihtsalt tundsin, et tegemist on sellise asjaga, mille puhul väike läbimõtlemine saaks anda juba märgatavalt parema tulemuse ja et seda läbimõtlemist ärgitada, tulebki natuke kriitikat teha.

































