Sain lõpuks vägitükiga hakkama ja õmblesin midagi - pluusi - lõike ja, mis põhiline, täpselt lõikega kaasas olnud juhiste järgi. Ausõna, see oli esimene kord kui üldse juhiseid vaadanud olen, tavaliselt joonistan lõike maha ja jätkan juba oma loogika järgi, põhiliselt vist seetõttu, et nii on mind õmblema õpetatud ja ausalt öeldes ma isegi ei teadnud varem täpselt, mida need juhised, mis sinna juurde käivad endast täpselt kujutavad või kuidas saab nii spetsiifiline asi nagu millegi õmblemine kuidagi üldse mingite sõnaliste juhistega seletatud olla... Et aga pidevalt ja igal pool (vähemalt enamikus teistes õmblusblogides) tundub see juhiste järgi õmblemine nii tavaline ja isegi ainumõeldav olevat ning kuigi enamikel puhkudel kehitan õlgu ja mõtlen, et mida siin küll õpetuses kirjas võiks olla, paneb mind aeg-ajalt siiski imestama, kuidas üldiselt üpriski algajal tasemel näivad õmblejad saavad õpetuste abiga hakkama seesuguste suurte kunsttükkidega, millega mina, küll mingil määral õmblemast õppinuna, täitsa jänni jääks. Näiteks poleks mul õrna aimugi, kuidas õmmelda voodriga jakki või teksaspükse (niisugusi needitud ja läbi tepitud, nagu poe omad on), kui mulle antaks kätte ainult lõige. Ja see viimane ongi põhjuseks, miks ma selliseid asju kunagi ei õmble. Sest ma ei oska, kuigi vahel hirmsasti tahaks osata. Ja tegelikult tähendab see "ei oska" lihtsalt seda, et ma ei ole kunagi näinud õmblemist asjana, mida saaks kirja pandud õpetuste järgi õppida ning noid kirja pandud õpetusi olen alati (neid tegelikult kunagi lugemata), pidanud lihtsalt mingiteks üldsõnalisteks juhisteks, mis eeldavad, et töö käik ja -võtted on tegijale nagunii teada ja kujutanud ette, et seal seisab lihtsalt midagi sellist nagu "õmble kokku see ja see tükk, viimistle kaelakaar lõikekohase kandiga ja palista alläär" ehk siis olen alati arvanud, et seda, mis on lõikekohane kant ja kuidas palistada alläärt, peab ise teadma nagunii ja kui seda juba teada, siis ei olegi mõtet juhiseid lugeda ning kui tegemist on nii keerulise lõikega, mille tegemisel oma peaga nii või naa jänni jääks... noh, siis ei oleks selle juures abi ka juhiste lugemisest. Aga nagu juba öeldud, hakkas mu huvi kasvama, kui nägin järjest algajate valmisvuristatud bleisereid ja talvemantleid, kõigil kommentaariks juures ikka see, kas üks või teine töö osa oli õpetuses hästi kirjeldatud või jäi midagi arusaamatuks ning hakkaski tunduma, et järelikult peavad need õpetused ikka ühed võluvitsad olema ja ehk tõesti võiks lihtsalt asja käsile võttes ja juhendisse süvenedes ka mina rätsepaprojektidega hakkama saada. Päris suurt õmblustööd ma esimeseks katsetuseks küll ette ei võtnud, kuid kuna olin juba üsna ammu silma peale pannud sellele Burda lõikele, kuid mille valmistegemiseni polnud jõudnud just seetõttu, et kahtlesin, kas saan hakkama kõikide servade ilusa viimistlemisega - on ju antud pluusil ees lõhik ning materjalgi üpris õhuke ning peaaegu läbipaistev, kus iga möödalask hästi paistma jääb, otsustasin, et teen proovi, juhistega. Minu üllatuseks oli ajakirjas töö käik detailselt kirjeldatud: mida, kust, kuidas ja millal õmmelda, kui pikad tükid kantideks lõigata jne. Ja valmis mu pluusikene saigi ning samuti said meelde tuletatud mitmed kantimistehnikad, mille ikka päris ära unustanud olin, nii ära unustanud, et neid oma peaga õmmeldes pea kunagi ei kasuta (mistõttu ka vahel hätta kipun jääma) - super! Kindlasti hakkan nüüd lõikeid hoopis teise pilguga vaatama ja kuigi olen päris kindel, et enamiku õmblustööde puhul ma ka edaspidi juhiseid ei loe, on nii hea tunne teada, et neist võib tõesti abi olla ja kui tuju tuleb, saaksin nende järgi toimides ilmselt isegi voodriga bleiseriga hakkama! :)

Aga nüüd siis minu pluus, ühe pisikese kohanduse lõikele siiski tegin, nimelt on pluusil krookeid nii ees kui tagaküljel oma kolme sentimeetri jagu vähem kui peaks, kuna minu kangas (Kangadžunglist pärit sünteetiline šifoon), osutus kitsamaks kui lõikes nõutud, kuid üldiselt tundub, et väljanägemisele see pisike muudatus suurt karuteenet õnneks ei teinud.






Aveli :)

P.S. Üheks minu suurimaks veaks on alati olnud inimese (peamiselt siis iseenda) õppimisvõime alahindamine. Näiteks olen veendunud, et ma ei saaks kunagi hakkama oma firma tegemisega, sest ma lihtsalt ei tea, kust otsast alustada ja ei tea isegi seda, kust ja kuidas selle kohta infot otsima hakata, sama mentaliteet käib kaasas tuhande ja ühe teise tegevusega (arvutivärgenduse tundmine, bridžimängust arusaamine, hip-hop stiilis tantsimine, voodriga asjade õmblemine...), mida ma enda meelest ei oska ja kunagi oskama ei saa - mulle ei jõua lihtsalt kohale, kui keegi väidab, et kui tahab, siis saab kõigega hakkama - no kuidas? Kust sa alustad millegi sellisega, mille kohta teadmised on ümmargune null, minu kompleksiks on küll see, et ma ei saa millegagi hakkama, vähemalt mitte millegi sellisega, mida ma juba ei oska... Veider ja pärssiv mõtteviis, ma tean, aga ma lihtsalt ei saa sellest kuidagimoodi üle. Seekordne väike iseseisev õppimine aitas loodetavasti vähemalt natuke selle seesmise valeuskumuse seljatamisele kaasa.