Ma ei tea, kas ja kui palju täpselt see siinse blogi teemaga haakub, kuid päris mööda kindlasti ka ei lähe, nimelt tahan ma hinge pealt ära kirjutada midagi, mis juba pikka aega on minu tähelepanu köitnud ja eelmisel laupäeval, enne Tartu laulupidu jälle teravalt silma hakkas, samuti tundub, et nüüd, enne suurt tantsu- ja laulupidu on paslik see teema üles võtta. Ütlen juba ette, et selles postituses hakkan olema hästi kriitiline, aga ei vabanda, sest just sellised mõtted mind valdavad. Aga nüüd siis asja juurde - miks on suuremal osal laulukooridest ja mitte nii suurel osal, kuid siiski ka arvestataval hulgal tantsurühmadest nii koledad riided? Laulukooride puhul mõtlen rõivaid, milles reeglina esinemas käiakse - riided, mis on õmmeldud koorile ühtseks vormiks, siinkohal ei pea ma silmas rahvarõivaid, vaid neid, mis tihti üritavad olla miskisugused stiliseeritud rahvuslikud... asjad või midagi, tantsurühmade puhul räägin rühmadele ühtselt õmmeldud trenniseelikutest, millega tantsijad proovides käivad. Olen juba ammu vaadanud, et siin ja seal on mõni kollektiiv omale ikka erilised jubedused selga õmmelnud, kuid seekordsel Tartu laulupeol jälgisin asja ekstra ning saan siinkohal tuua lausa mitu näidet hirmus kehvadest valikutest. Näiteks nägin mudilaskoori, kelle ühtne rõivastus koosnes rohelistest paksust ruudulisest puuvillasest kangast õmmeldud kummiga seelikutest (lõike poolest lihtsalt kaks nelinurka külgedelt kokku õmmeldud ja siis ülevalt kummiga pussakaks) ja lohmakatest kirjadega T-särkidest - need seelikud olid õudsed, saaksin aru kui selles vanuses (lasteaed, algklassid) neiu sooviks kodus ise omale esimest seelikut õmmelda proovida ja siis ema abiga sellise valmis teeks ning pärast ka uhkusega kannaks - kõik oleks ilus ja müts maha, kuid teha niisugused olematu lõike ja hoiduvusega seelikud teadlikult ja tellitult kogu koorile? Lisaks arvan, et kollektiivi "paraadvormis" võiksid rõivaesemed ikka omavahel kokku sobida - T-särk võib sobida seeliku juurde küll, kui on kena lapselik seelik, näiteks põlveni klošš, kuid kindlasti ei sobinud need 3 numbrit liiga suured särgid antud seelikutega (samas, ma ei kujuta ette, mis nendega üldse sobinud oleks). Samal peol nägin koori, kelle rõivastus oli sõna otseses mõttes kartulikott, millesse pea ja käte jaoks augud sisse lõigatud ning käeauguäärtesse ja allserva sama kanga ühesuunalistest lõngadest 20 cm pikkused narmad jäetud. Minu esimene mõte neide sellistes "kleitides" nähes oli , et kust need Mõhk ja Tölpa nüüd plehku on pannud. Silma jäi veel lugematul hulgal linasest riidest kleite, mis inimeste (enamasti noorte tütarlaste) seljas näisid justkui suvalt ilma mingite suurusmõõtudeta esimese ettejuhtuva lõike järgi õmmeldud - kõige peal ikka mingisugune vöö, et asjal mingigi kuju näiks olevat. Tantsurühmade seelikutega paistab olevat sama lugu, sel korral küll miskit koledat silma ei hakanud, kuid üht-teist olen näinud varem, näiteks sinisest puuvillasest triibukangast seelikud, mis on õmmeldud paanidest nii, et triibud kolmnurkadeks jooksevad (luues umbes põlvepikkusele seelikule väga tobeda kellukese kuju), seelikute allserva on õmmeldud kollane pits ning siia sinna veel kollaseid lindist lipsukesi lisatud - no halloo? Ma saan aru, et ilus ja rahvuslik, aga kas keegi tegelikult vabatahtlikult sellise seelikuga kodust välja ka läheks? Inetuid rühmaseelikuid olen näinud veel ja üldiselt on silma jäänud mõned läbivad jooned:

• seelikute õmblemiseks valitakse kangas, millest on väga kehv teha midagi hästi lihtsat.  Tihti on kangas jäik ja üldse mitte langev, valik tehakse peamiselt värvi või mustri või põhimõttelise materjali põhjal (triibukangas oma rahvuslikkuse tõttu või linane materjal seepärast, et "linane on suvine ja rahvuslik ja ilus"), arvestamata lõiget.
• Eelmises punktis mainitud "hästi lihtsa" all pean silmas seda, et reeglina valitakse rühmaseeliku lõikeks midagi, mida on kerge ja kiire õmmelda - umbes midagi sellist nagu esimeses näites toodud kummiga kaks nelinurka või passega A-lõige vmt ja mis pahatihti just valitud kangaga absoluutselt kokku ei lähe
• Kleite ja seelikuid hakatakse kaunistama kõikvõimalike lisandite ja aksessuaaridega - vööd, lipsukesed, pitsid, erivärvilised kandid. Jah. õiges kohas ja õigel ajal võib erksavärviline lipsuke väga kena olla, kuid kui tegemist on juba niigi suhteliselt kirju kangaga, siis sinna lihtsalt "küll küllale liiga ei tee" põhimõttel pitside ja lipsukeste kuhjamine on lihtsalt klounaad, lisaks need vööd koorikleitidel - kas tõesti need kostüümikunstnikud usuvad, et keegi jääb uskuma, et see vöö on seal lihtsalt stiili jaoks ja mitte selleks, et võimalikult vormitut kleiti natukenegi kleidi moodi välja nägema panna?

Üldiselt tundub, et kollektiivile ühtseid rõivaid õmmeldes mõeldakse pahatihti vaid selle peale, et kõigil oleksid ühtmoodi riided, seda, kas mõni üksikki indiviid neis rõivastes ka kena välja näeb, ei paista vormivalijaid huvitavat - vaadatakse, et oh, kena riie, teeme sellest ühe lihtsa seeliku ja ongi kõik. Ja kui vaadata karmi vanaema pilguga, siis ei ole sellel seelikul ju ka otseselt midagi viga - korrektne, kena pikkusega ja ilusast kangast, kuid - see ei istu hästi... ja viimane peaks minu silmis olema küll esimene asi, mida rõivaeset planeerima hakates vaatama peaks, see, mis värvi asi on, tuleb juba teisejärgulisena, parima istuvuse jaoks valitakse lõige ja siis sellele kohane materjal, mitte ei hakata ägeda kanga järgi mõtlema, et kuidas see nüüd kõige lihtsamini seelikuks saada (eks kanga järgi lõike valimist on tehtud küll, kuid siis tulebki valiku esmaseks kriteeriumiks seada see, mis lõige kangale sobiks, mitte millise lõike järgi kõige lihtsam palju seelikuid õmmelda oleks). Et aga tegelikult on ka päris palju rühmasid, kellel on ilusad ühtmoodi seelikud ning ka omajagu koore, kelle kleidikesed kenad on ning et minu kriitika oleks ikka konstruktiivne ja mitte lihtsalt vingumine, panen nüüd kirja mõned soovitused ja ka positiivsed näited, mis võivad kollektiivile rõivaid planeerides kasuks tulla:

• Soovides kasutada võimalikult lihtsat lõiget, tuleks kangas valida hea langevusega - läbipaistmatu šifoon või lükra näiteks, hästi langev kangas ei ole istuvuse ja keha järgivuse suhtes nii nõudlik kui jäik puuvill või linane ja seega näeb see suurema tõenäosusega hea välja. Mõnel puhul on kena ka jäigem kangas, kuid nagu juba öeldud, peab see sel juhul olema kindlasti lõikega kooskõlas - jäigast kangast jääks ilus näiteks lühike A-lõikeline kleidike (sobiks hästi mudilaskoorile) või passega puusakondil istuv poolde reide poolklošš.
• Kui on kindel soov teha seelikud viimasel ajal väga populaarseks saanud puuvillast triibukangast, tuleb eelmise punkti viimast lauset eriti silmas pidada. Ilusaim poetriibukangast seelik, mida mina näinud olen oli just seesugune imelühike passega poolklošš, millel lõike tõttu triibud diagonaalis jooksid - kordades kenam kui kõiksugu jäigad põlveni kolmnurkadega kellukesed. Triibukangast oleks kena ka voltidega seelik, inspireerituna rahvarõivaist.
• Rühmaseeliku lõikeks soovitan ratasklošši, passega või passeta, see on juba enda valik - langeb ilusti, võimaldab liikuvust ja õige kanga korral (!) näeb väga hea välja, langevast kangast jääks kena ka hõlmikseelik. Ilus rühmaseelik oli näiteks minu vanal tantsurühmal - šifoonist ratasklošš, samuti on minu meelest väga kenad lihtsad mustast lükrast rataskloššseelikud, mille on omale rühmaseelikuks võtnud päris mitmed kollektiivid - selline seelik sobib pea iga kehakujuga ning näeb täitsa kena välja ka lihtsa T-särgiga, samas kui lukuga seelikud rohkem nagu midagi soliidsemat ülemisse otsa nõuaks.
• Kooride kleidikeste-pihikseelikute puhul võiks linase asemel materjalina kasutada kostüümiriiet. Linased rõivad võivad välja näha küll väga kenad, kuid kui tegemist on massõmblemisega eesmärgiga teha midagi, mis kõigi seljas ühtmoodi hea välja näeks, on suurem tõenäosus, et kleidikeste valmides tundub nagu kogu seltskond kannaks kartulikotte. Kostüümiriie seevastu langeb kenasti ja on piisavalt tugev, et sellest ka näiteks kleite-pihikseelikuid teha - värvid võib ju valida samuti heledad, nagu enamasti linastegi puhul, ning soovi korral saab ka mõne kena tikandi peale teha.
• Rõivasteks tasuks valida miski, mis on funktsionaalne - kui on teada, et mudilaskoor käib ilmselt kõigis proovides ja ka laval tossudega, võiks ju neile põlvini seelikute asemel lühikesed püksid õmmelda või kui on teada, et laulupeol peab ka rongkäigus marssima, ei maksa lauljate seelikuid teha liiga kitsaid.

Muidugi on erinevaid seelikulõikeid kõvasti rohkem kui siin postituses välja tõin, samuti on hoopis rohkem erinevaid kangatüüpe ning kindlasti ei väida ma, et ükski jäigast kangast seelik mitte kunagi kellegi seljas ilus välja ei näe või et kõik langevast kangast seelikud alati näevad - lõikeid on mustmiljon, kehatüüpe on mustmiljon ja erinevaid kangaid on mustmiljon ning küll igaüks oskab sealt endale sobiva leida, küll aga läheb keerukaks kui tuleb leida miskit, mis kõigile sobib ja kollektiivile trennirõivaid õmmeldes on just vaja midagi sellist, usun, et siinkohal lähevad minu tähelepanekud küll asja ette.

Aveli

P.S. Ma ei mõelnud midagi pahaga, lihtsalt tundsin, et tegemist on sellise asjaga, mille puhul väike läbimõtlemine saaks anda juba märgatavalt parema tulemuse ja et seda läbimõtlemist ärgitada, tulebki natuke kriitikat teha.