Olen tähele pannud, et paljud õmblemisest kirjutavad blogijad märgivad alati ära, kust ja millise lõike nad täpselt mõne konkreetse eseme valmistamiseks on võtnud ja nii olen püüdnud üldjoontes teha ka mina, kuid nagu ilmselt tähele pannud olete, ei ole neid lõikeandmeid minu postitustes eriti silma torkama jäänud. Olen lugenud palju nii suhteliselt algajatest lõgeteta katsetajatest (üldiselt väga heade tulemustega kusjuures) kui ka juba õmblemise alal päris kogenud inimestest, kes kunagi lõiketa või ise tehtud lõikega moodust ei usalda, üheks selliseks on näiteks ka minu lemmikblogi autor Suzannah, kellest inspireerituna tegelikult üldse ka Logiraamat alguse sai. Oma õmbluspostitustes toob ta alati välja konkreetsed lõiked, mida kasutab ja blogis on ka omaette rubriik, kus lugejad saavad küsimusi esitades just peamiselt sobivaima lõike leidmise alast nõu. Kõiki neid postitusi lugedes jääb mulje, et Suzannah' kodune lõiketagavara - ja kui mitte see, siis peas olev mõtteline tagavara, mille hulgast soovitada oskaks - peab olema meeletu (või noh, muidugi ei saa välistada võimalust, et ta lihtsalt oskab mõnest andmebaasist väga kergesti just soovija kirjeldusele vastavat lõiget leida ning nii see ilmselt ongi, kuid see pisiasi ei kahanda fakti, et lõigetes tuhlamine ja nende kasutamine on talle igati mugav ja igapäevane tegevus). Siis jälle näen mõnes teises blogis, kuidas keegi lõikab riidest välja kaks kolmnurka, kolm ringi ja ühe ruudu ning õmbleb sellest suurema vaevata ballikleidi, lõiked käigu, kus seda ja teist....
Mina jään aga oma teguviisidega kusagile sinna keskele ja ma isegi ei oska täpselt öelda, kas see on nii lihtsalt laiskusest või tõesti... enesekindlusest (kui selline sõna siia sobib). Kui käisin veel Kanutiaia noortemajas õmblemas, õmblesin kõik riided lõigete järgi, tõsi küll, mõned lõiked konstrueerisin õpetaja abiga ise, kuid suurem osa pärines klassisolevast ja ajaliselt vähemalt kahtkümmet aastat katvast Burdade tagavarast, kus korralikult tuhlates võis ikka tõesti pea igaks soovunelmaks vajaliku lõike leida ja kui ei leidnud, tuli lihtsalt mõnd olemasolevat lõiget natuke oma soovide järele ümber kujundada (mida mina kui "suurepuusaline" pidin küll väikemas mahus tihti tegema nagunii). Kuigi ressursid olid peaaegu piiramatud, kujunesid nagu ikka omad lemmiklõiked, mille järgi siis mitu erinevat asja kord üht, kord teist omadust kohandades õmmeldud sai, üldiselt aga oli "burdalehitsemine" ja sealt uute lõigete võtmine igapäevane. Võib öelda, et õmblesin tol ajal palju rohkem keerukaid asju kui praegu ja seda just lõigete käepärasuse tõttu, sest nüüd ei ole mul lihtsalt neid enam kusagilt võtta ja üldse, ei tea kas sel põhjusel või mõnel ilumeelsemal, olen hakanud rohkem eelistama "lihtne lõige, efektne kangas" kombinatsiooni. Ajakirjad on nii kallid, et ühe-kahe lõike pärast ma neid omale osta ei raatsi ja üldse tundub lõike eest maksmine mulle kuidagi mõistusevastane - kui veel selle eest ka lisaks kangale raha välja käia, tuleks tihti juba odavam rõivaese poest osta. Lõikeid saab ka raamatukogust ja vahel olen ka sinna omad sammud seadnud, aga see on ikkagi alati üks suur ettevõtmine, milleks kuluv aeg (koos sobiva lõike otsimisega) võib olla sama suur kui lihtsama asja õmblemiseks tarvilik. Paar korda olen ka teinud üllatusvisiidi oma vana õpetaja juurde, et natuke juttu ajada ja siis mõni vajalik lõige otsida, kuid üldiselt katsun läbi ajada oma olemasolevate "lemmiklõigetega", millest aga kaugeltki ei piisa kõige soovitava õmblemiseks ja nii ma siis improviseerin: võtan lõike mõne olemasoleva riideeseme pealt või mõõdan ennast ja koostan ise lõike. Nii osav ma küll veel ei ole, et niiviisi näiteks triiksärki või pintsakut valmis teha, aga igapäevasemad riided ja trikotaažkiangas saavad alistatud küll ja igapäevaselt ongi ju vaja õmmelda eelkõige igapäevarõivaid. Vahel tundub küll, eriti mõne teise, alati PÄRIS lõigete järgi õmbleva, blogija töid piiludes, et minu asjad on ikka väga lihtsakoelised ja igavad, aga samas olen niiviisi talitades jälle kindlam, et asjad ka ilusti ja soovikohaselt välja tulevad, sest kohati kardan uue ja tundmatu lõikega riskimist rohkem kui "iseleiutamist", kuna pole harvad juhud, kus täpselt lõike järgi (mis on võetud vastavalt oma mõõtudele) õmmeldud riie ei istu seljas hoopiski nii nagu pildi peal modellil ja selleks, et teda istuma saada, tuleb ühest kohast sisse võtta ja teisest järele anda ja... Muidugi võib ju teha "proovitöö" - mingist lihtsast sitskangast lõikekatsetuse, et kas hoiab nii nagu vaja ja alles siis kui sobiv vorm saavutatud, lüüa käärid päriskangasse, aga kes siis igapäevariietega niimoodi mässata viitsib.... Mis toobki meid ühe kulunud ütluse juurde: on olemas käsitöölased ja kunstnikud. Seda jaotust on esile toonud mitmed minu jaoks autoriteetsed isikud ning mida enam mõtlen ja ka oma tegemistes piire kompan, saan aru, väljatoodu paikapidavusest. "Käsitöölase" jaoks on oluline, et tema looming oleks viimistletud, korrektne ja iga nurga alt puhas ning korralik, kunstniku jaoks on oluline emotsioon, üldmulje ja tunnetus, mille töö tekitab, see, kas kinnituseks on mõne koha peal kasutatud eriti hoolikalt tehtud salapistet või hoopis haaknõela ei pruugi üldse oluline olla. Muidugi ei saa sellist jaotust pärisellu üheselt üle kanda, sest on ju olemas ka näiteks lohakaid käsitöölasi ja tippmoekunstnikud vaevalt lavalaudadele "ausõna peal" püsivaid kostüüme saadavad, aga kui hakata jälgima näiteks uue, seniajani loomingulistel aladel erilise kogemusteta inimese õppimisprotsessi nimetatud valdkonnas, ilmneb kohe, kummale poole kaalukauss tema puhul kalduma kipub. Nagu ikka kõiksuguste subjektiivsete vaatluste põhjal antavate hinnangute korral, on ka siin oluline osa hindajal ja taustsüsteemil ja nii olen ka mina oma õppimisprotsesside käigus saanud mitmeid arvustusi: paigutades kompositsioonitunnis erivärvilisi ruute hästi korrapärastesse ridadesse tembeldas kunstnikust juhendaja mind ilma pikema jututa käsitöölaseks, kui aga kooli käsitöötunnis seelik õmmelda tuli ja minu looming oli tehtud neljakordsest valgest tüllist, millest kumas õrnalt läbi roosa lillemustriga põhikangas ning mida kaunistas pehme ja suur tüllist lehv, kuid kogu kremplit hoidis üleval lihtne kumm, sain õpetaja poolt justnimelt kunstnikuks tituleeritud...
Ja nüüd tundub, et see kahevahelolek ilmnebki minu lõikevalikus ja -kasutamises: ma ei armasta ülearu nokitsemist ja viimistlemist ning seega ei tavatsegi ma valida või isegi otsida välja lõikeid, kus piltlikult öeldes õmblusi rohkem kui rubla eest, küll aga on mul alati väga selge visioon, milline just valmiv ese tulema peab ja milline ta kindlasti olla ei tohiks ning nii ma siis katsungi leida kõige optimaalsema võimaluse soovitud tulemuse saamiseks ja enamasti tähendab see juba olemasolevate ja läbiproovitud lõigete kombineerimist ja kohendamist, olemasolevate rõivaste pealt lõigete visandamist või üldse ise uute lõigete tegemist, sest päris uue lõike võtmine ja katsetamine on juba liiga... noh, nokitsemine :) Teisalt jälle ei salli ma seda kui valmistootel on kas või sisemisel küljel, imeväike piirkond viimistlemata - katsun optimeerida viimistlemist vajavad piirkonnad miinimumini ja siis need eriti korralikult ilusaks teha - kas ei ilmesta siis täpselt minu käsitöölembese kunstniku olemust?



Suvesoojust,

Aveli:)