Juba ligi aasta (või rohkem, ma ei mäleta täpselt, kui kaua on meie perekonnas olnud pisike punane kaamera) on mu ema soovinud, et õmbleksin talle kaamerakoti - no lihtsalt selleks, et kui fotokas käekotti pista, ei oleks ohtu, et mõni asi ekraani ära kriibib, natuke puru kuhugi vahele läheb või ei juhtuks miskit muud, mis tavaliselt peene aparatuurvärgiga aset leidma kipub. Kuigi selline väike asjake on üpris lihtne õmblustöö, lükkasin seda aina edasi mõeldes, et küll ma ta ükskord ikka ära teen, kuid tühjagi: lõpuks harjusid kõik ära, et punasel fotokal ei olegi kotti. Kui nüüd lõpuks, ikka väga-väga palju aega hiljem tuli mulle see ammu antud lubadus meelde ja otsustasin kotikese emale sünnipäevaks kinkida, sain vastu reaktsiooni: "Mina küll ei mäleta, et ma oleks kunagi fotokakotti tahtnud..." (Ei, mitte, et emal poleks hea meel olnud, vaid selline lause tuli lihtsalt seepeale kui mainisin, et ta on ju antud kingitust juba ammu soovinud).
Õmblesin vutlari kahekordsest vildist nii, et sisekülg jäi valge ja väliskülg roosa, see tehnika võimaldas luua ka väikse lisatasku, kuhu mahub mõni rahatäht või pangakaart. Peale panin pronksikarva kinnise, mis hiljem osutus küll palju peavalu tekitanud valikuks, kuna pidin dikteeritud värvi leidma ka keti ja karabiinid, et kogupilt omadega päris võssa ei läheks :D Ilmselt on ütlematagi selge, et viimane ülesanne osutus päris keerukaks. Keti leidsin lõpuks Kangadžunglist ja karabiinid (mis on küll üpris õrnavõitu, sest mõeldud ehete valmistamiseks) Kuukivi helmepoe nimelisest väikesest poekesest Tartus. Öösiaukudega nii ei vedanud ja pidin kasutama kuldset, kuna teised variandid olnuksid hõbe ja vask, mis minu meelest olid mõlemad üpris kehvad valikud. Klapi ülaossa õmblesin käsitsi "nööpaugu", et fotoka küljes oleva nööri saaks sealt läbi tõmmata - siis saab pilti teha ka nii, et ei pea muretsema, et kott kuhugi ära kaoks :)
Praktiline, lihtne ja ilus kingitus :)
Rõõmsameelselt teie,
Aveli :)
0 kommentaari :
Postita kommentaar